Emmastes ja nüüd ka Kärdlas rootsi keele õpetamine on hea näide oma tee leidmisest.
Väikeste kohtade suurim murekoht on see, kuidas tekitada valikute rohkust. Üheks peamiseks põhjenduseks, miks üks või teine inimene ei taha tulla kuskile veere peale elama, ongi see, et seal pole midagi teha.
Pole poode, pole teatreid. Huvitegevuseks valikuid ei ole ning koolis ei saa nii head ja mitmekesist haridust. Isegi, kui PISA testide tulemused ütlevad, et pisikeses maakoolis on ühele suunale rõhku pandud, teatab skeptik, et ju sattusid valimisse lihtsalt need üksikud targad lapsed. Suures osas on see muidugi igaühe enda peas kinni, milles nähakse võimalusi ja kuidas tehakse valikuid.
Tegelikult ei saagi ju tahta, et Hiiumaal oleks sama palju võimalusi kui Tallinnas, Tartus või isegi Kuressaares. Pole mõtet ennast võrrelda palju suurematega, sest seal ongi palju rohkem võimalusi luua võimalusi. Tuleb hoopis leida see oma ning teha seda hästi.
Emmaste kooli kunagine algatus rootsi keele õppe osas ongi hea näide võimaluste loomisest.
Nagu õpetajad isegi mainivad, on kodukoolist saadud suund ja tarkus nii mõnelegi lõpetajale täiskasvanuelus kasuks tulnud. See on parim tunnustus, mis ühele koolile olla saab. Nüüd on keeleõppega kaasa tulnud ka gümnaasium, mis tähendab, et kui keegi õpilastest tahab rootsi keelt peale põhikooli edasi õppida, ei pea ta minema mandrile. Rootsi keele õpetamise Hiiumaal teeb veelgi märgilisemaks see, et tegu on ka ajaloo hoidmisega.
