Varsti on käes jõuluaeg, mil justkui kogu aastaga inimestesse kogunenud headus tuleks ühe hooga välja lasta. Tehakse annetusi ja kingitusi, ollakse üksteise vastu lahkemad. Palju sellest headusest tuleb südamest või lihtsalt olemisest olemise pärast, jääb igaühe enda südametunnistusele.
Mäletan, kui aastaid tagasi kirjutasin ühe artikli lähisuhtevägivallast. Vahetult enne jõule ilmunud loosse lisasin millegipärast üleskutse, et “prooviks pühade ajal peksmata olla“. Üks kolleeg tegi seepeale märkuse, et tegelikult võiks olla kogu aeg peksmata. See lugu tuleb alati meelde, kui kätte jõuab mõni tähtpäev, kui hea olemine on justkui norm.
Seesama lugu tuli meelde ka siis, kui Aili Kibuspuu tänases lehes oma aastaid kestnud heategevusest räägib. 24/7 abivalmis, nagu moodsal ajal öeldakse. Ei küsinud tema jõuludest või sõbrapäevast. Oli kellelgi vaja karke või ratastooli, aitas ta kasvõi keset ööd.
Kindlasti ongi palju inimesi, kes ei mõista, miks keegi sedamoodi rabeleb. Aga ega siis ilmaasjata ei öelda, et andmise rõõm ongi kõige suurem rõõm. Headust pole kunagi liiga palju ning alati ei pea see olema rahasumma või esemeline panus. Kolleegi märkamine, sõbrale õlale patsutamine, kallistus kallimale või pai lapsele.
Tähtis on märgata. Iga päev.
ja