Nädalavahetusel läks sotsiaalmeedia kihama. Tuli välja, et regionaalministeeriumis on küpsemas plaan tõsta mandri ja suursaarte vahelise laevaühenduse piletihinda kümnendiku võrra. Ja nüüd mitte enam ainult külalistele vaid kõigile.
„Mees, mida sa teed?”, kõlas üks kommentaar, suunatuna minister Madis Kallasele. Kuigi veebisuhtluses vestlusele tonaalsuse juurde mõtlemine on libedal jääl kõndimine, siis selle küsimuse tooni võis tabada üsna hästi. See oli segu üllatusest, vihast ja irooniast. Saateks oli kopeeritud uudis sellest, kuidas Kallas pea kaks aastat tagasi ütles Saaremaa vallavanemana, kuidas piletitõus kahjustaks saarte majandust. Ja nüüd siis nii.
Torm veeklaasis taltus kiiresti, kui minister teatas, et hinnatõusu ei tule ja tegu oli olnud omavalitsuste arvamuse küsimisega ning vastuseis olevat suur. Mis selle taga tegelikult oli, vaevalt välja tuleb. Raske uskuda, et minister tõsimeeli arvas, kuidas laevapileti hinnatõus võetakse aplausiga vastu. Võimalik, et see küsimus tuli küsida vaid vastuseisu tõestamiseks või põhjenduseks, miks tõsta lennupileti ja Saaremaa-Hiiumaa liini hinda. See selleks.
Kuid mis taaskord hakkas silma hakkas, oli see, kui segane on kogu piletisüsteem ja liinivedu.
Kuidas tegelikult enamus inimesi ei saa riigi hinnastamisest, dotatsioonist ja veolepingutest aru. Polegi võimalik aru saada. Lisades sinna patta veel riigi osalusega vedaja, kes teenib head kasumit, pole ime, et inimestel tekib tunne, kuidas neid nööritakse ja omasid nuumatakse.
Laevapileti hindadega seotud teemad on nii tundlikud, et neid tuleks ajada võimalikult läbipaistvalt ja arusaadavalt. Seni on selles osas suured puudujäägid.
ja