Eesti ametnikega käib kaasas kuvand, et nad hirmsasti armastavad detailselt täita igasugu direktiive, määrusi ja kõiksugu muid dokumente, mis Euroopa Liidus elu korraldavad. Ikka punkti pealt ja natuke rohkemgi. Räägitakse legende sellest, kuidas Euroopa lõunapoolsemates riikides ja Eestis oleks sama nimega seadustel justkui teine sisu.
Iseenesest ei ole ju selles halba, kui seadust järgitakse, kuid jamaks läheb siis, kui kabinetis sündinud reeglite kehtestamine hakkab kainest mõistusest üle käima ja kaob arusaam, kuidas teha mõistlikult asju nii, et midagi tõesti paremaks muutuks.
Uus püiul kehtima hakkav kord on paraku läinud just seda ummikteed. Elektroonilisele aruandlusele üleminek ei ole kindlasti halb mõte, kuid kas on vaja seda jõuga suruda. Iga vähegi reaalsust hoomav ametnik peaks aru saama, et vanemaid kalureid ei ole võimalik panna seda reeglit täitma isegi parima tahtmise juures. Nemad ei ole digiajastu inimesed. Selleks tuleb anda aega ja seda Eestil ju ometi on.
Ja teisalt peaksid süsteemid olema kohustuslikuks muutmise hetkeks 100% töökindlad. Paraku need seni seda ei ole ning elektrooniline päevik kubisevat kalurite hinnangul vigadest. Kui kaluril niigi on pelg digiasjade ees, siis see, kui midagi kokku jookseb või ei tööta, pigem süvendab seda kartust.
Miks ei võiks asja lahendada näiteks nii, et uutele alustavatele kaluritele on elektrooniline püügipäevik kohustuslik, vanemad saavad veel mõnda aega senisel kombel edasi toimetada, teades, et näiteks kahe aasta pärast on paberiga lõpp. Mitte kahe kuu pärast. Pealegi pakivad ka vanemad kalurid tasapisi võrke lõplikult kokku ja peale kasvavadki põlvkonnad, kelle jaoks on nutiseade käsivarre pikenduseks.
