Paljude inimeste jaoks on kooli algus hoopis rohkem uus aasta kui aastanumbri vahetus. Siis muutub suuresti vaid number, elu ise läheb sama rada edasi. Kooli algusega muutub aga rütm ja elukorraldus. Inimesed on rõõmsad ja ootusärevuses.
Tänapäeva Eestis tuleb viimastel aastatel mõnda maanurka 1. september aga pigem kurvalt. Koolide sulgemine või väiksemaks muutmine on juba argipäev. Viimased näited Läänemaalt Metsküla koolist, mida enam ei ole või siis Läänemaalt Virtsust, mille neljaklassiliseks muutmine tõi kaasa selle, et lapsed käivad iga päev laevaga üle suure väina Muhumaal koolis.
Seda, kui palju kunagi oli koolides lapsi ja milline oli elu, pole mõtet enam taga nutta. Oli, mis oli, ja on, nagu on. Nüüd tuleb vaeva näha selle nimel, et lapsed saaksid kodulähedast haridust ning võib-olla peab koolipidaja ühel hetkel tõesti käed üles tõstma ja tõdema, et enam ei jaksa. Ka seda tuleb proovida mõista, kuid mida kaugemale see päev lükkub, seda parem.
Seesama koolipidaja saab piirkonna arengus päris jõudsalt kaasa rääkida ja seda paremaks muuta, et inimesed tahaksid ühte või teise kanti elama tulla. Olgu selleks siis piirkonna ettevõtluse toetamine või kasvõi tee-ehitus.
Seda toredam on lugeda, et Lauka kooli taolised maakoolid ikka jätkavad ja raugemise märke ei näita. Mis oleks ühele koolile parem tunnustus kui see, et kohaliku lasteaia lõpetanud lastest suurem osa jätkab kodulähedases väikekoolis, mitte ei lähe linnakooli. Niikaua, kui neid lapsi jätkub, püsivad ka koolid.
