Ajalool on kombeks korduda. Gammalsvenskby külla elama läinud aeti kunagi välja oma kodudest ja nüüd kordus see taas. Venelased hävitasid hiiurootslaste järeltulijate küla.
Päikesepaistelisel Hiiumaal, kus kõige valjemaks heliks on lainete murdumise kohin tuulises Ristnas, kellegi pidupäevane ilutulestik või lennuki maandumine, polegi võimalik lõpuni aduda, et kuskil on sõda. Lõhkevad pommid, varisevad seinad, surevad inimesed.
Kuskil kaotavad inimesed oma kodud, maa pealt pühitakse terved külad. Just nagu juhtus Gammalsvenskbys, mida üles ei tule enam ehitama mitte keegi.
Loomulikult me tajume inimesele omase empaatiavõimega, kui õudne see kõik on. Meis kihvatab viha, kui mõtleme sõjaõudustele. Rusudes hoonetest ja sõjaohvritest näidatavad pildid tekitavad ahastust ja jõuetust. Käsi võib tõmbuda rusikasse ja vihapisar voolata üle põse.
Aga päris lõpuni ei taju me seda valu ikkagi. See on inimlik.
Aastasadade jooksul on küll vered segunenud ja Hiiumaa-päritolust on Ukraina külas alles vaid mälestused ja teadmised põhjamaistest juurtest. Ometi peeti seda kõike Gammalsvenskbys ja ka Hiiumaal oluliseks. See oli osa Hiiumaa loost.
Elu võib olla hävinud, aga lugu jääb.
