Jätkame abiturientide esseekonkursi võidutööde avaldamisega. Täna on kord kolmanda koha essee ja Vanessa Simuste käes.
Nüüd ma siin siis seisan, Hiiumaa uue praami terrassil, jälgides pingsa pilguga Heltermaale randumist. Hingan sisse ühe suure sõõmu seda puhast Hiiumaa õhku, samal ajal kui varasuvine päike nahka soojendab. Julgen väita, et viimane mälestus sellest saarest pärineb 20 aasta tagusest ajast. Piinlik, kas pole?
Tagasi linna kolinud, tabas mind reaalsus, et tegelikult oli elu Hiiumaal üsna muretu. 38aastasena saan ma öelda, et elutempo on jäänud piisavalt rahulikuks, et oma nooruspõlvekodu taas külastada. Ma ei oska midagi oodata, kui ma aus olen.
Praamilt maha sõites jääb mulle esimese asjana silma neljarajaline maantee, mida mööda saab Kärdlasse. Teel sinna jään juurdlema tuulegeneraatorite üle, mis mulle pärast Heltermaad otsa vaatavad. Tagantjärele mõeldes meenuvad mulle Postimehe artiklid, kus nende rajamisest juttu oli. Juba 15 minutit hiljem tervitab mind värviküllane plakat tekstiga: „Eesti nr 1 loodusturismi sihtkoht – Sinu Hiiumaa“. Sildi tagant paistab välja põld, mida katavad uued eramajad. Loogiline ka, arvestades seda, et Hiiumaa elanikkond on 20 aastaga kasvanud pea neljandiku võrra.
Peagi paistsid kurvi tagant välja värskete fassaadidega kortermajad ja midagi enneolematut – Pae tänav ilma aukudeta!
Oma mõttemullist väljudes avastasin, et olin alateadlikult juba pööranud Pae tänava poole, kus ma vanematega gümnaasiumi ajal elasin. Peagi paistsid kurvi tagant välja värskete fassaadidega kortermajad ja midagi enneolematut – Pae tänav ilma aukudeta! Tassin oma mantli tuppa ja olen endiselt hämmingus.
Olen ennast kupatanud ratta sadulasse, et linnale pilk peale visata. Veerand tundi väntamist ja olen teinud esimese järelduse – Kärdla on suures pildis palju värskema ilmega, mida tõestavad renoveeritud hooned, uued ehitised ja imeilus haljastus. Jõudsin oma otsaga lõpuks keskväljakule, kus toimuvad sellel aastal Hiiumaa suvepäevad. Lisaks tuntud lauljatele on kohale tulnud ka mitmed teised avaliku elu tegelased. Väljakule on laotatud palju müügitelke ja töötube. Minu tähelepanu hajub ümberringi toimuvalt inimestele. Ma ei mäleta, millal viimati nägin nii palju naerusuil nägusid. Suur osa rahvast laulab, teised viskavad omakeskis nalja ja kolmandad võtavad erinevatest tegevustest osa.
Minu mõttemulli katkestab koputus õlale. Keeran ennast ümber ja jõuan järeldusele, et tegemist on minu eelmise klassijuhatajaga. Mõlemad jagame pealiskaudselt muljeid oma eludest. Tema silmad säravad, kui ta räägib, kuidas Hiiumaa on nii ühtne ja kui tore siin ikka elada on. Väidetavalt ei peeta Kärdlat enam ainsaks keskuseks, vaid ka väiksemad külad on hakanud saama rohkem tähelepanu. Lisaks toob ta välja, kuidas Hiiumaal korraldatakse talguid, et saart korras hoida. Tema lemmikürituste nimekiri venib pikaks, kuid mis mul selle vastu olla saaks? Jõuame mõlemad oma jutu lõppu ja jätame hüvasti. Kuulsin, et Hiiumaal pidid asuma Eesti puhtaimad rannad, seega tõttan koju rannakotti pakkima.
Mere ääres analüüsin ennist nähtut ja kuuldut. Hiiumaa puhul on tegemist justkui orhideega – 20 aastat hiljem on ta ilusam kui kunagi varem. Kohalikud on nende aastate jooksul suutnud säilitada loodust, tootes puhast energiat ja kaasates kogukonda oma kodu hoidmisesse. Lisaks on arendatud kultuurisündmuste kalendrit, mis on väga suur kasutegur inimeste heaolus. Kõige selle juures on saar olnud pidevas täienduses, pean siis silmas uusi teid, maju ja üleüldisi innovaatilisi lahendusi.
Selle peale mõeldes tunnen meeletut uhkust ja tänulikkust, et minul on see privileeg kutsuda end HIIDLASEKS!
