Suvitajad hõiskavad valusegusest rõõmust, kui rannas päikesest tulikuumaks köetud liival jalutavad. Seejärel ligunetakse karastavas vees ja mõeldakse, et küll on tore suvi.
Põllumehe süda hakkab kiiremini lööma, kui sinisesse taevasse tekib pilvetriip. Ehk nüüd halastab ilmavana ja eraldab paar pangetäit vett kõrbevatele põldudele.
Nagu elus ikka, ühe õnn on teise õnnetus.
Kuid, kas kuumad ilmad ja põud on enam mingi üllatus? Põllumeeski ütleb tänases lehes, et kuumaperioodid on viimastel aastatel pigem tavalised. Kord natuke lühemad, kord natuke pikemad, aga pigem peab kogu aeg sellisteks ilmadeks valmis olema. Olgu, sel aastal on tõesti natuke liiast, aga ikkagi pole imestamiseks põhjust ja ega mingeid lahendusi ei anna kellelgi koluda.
Kliimamuutustest on räägitud ammu. Igapäevases kiires elutempos ei ole aega mõelda selle peale, kuidas kliimasoojenemise tõttu jäämäed sulavad ja kui palju me selles ise süüdi oleme. Inimene on kogu selles masinavärgis kui viljatera põllul. Kaduvväike osake. Aga võib-olla oleks nüüd aeg võtta hetk ja mõelda, et kliimaga on meil ikka suhteliselt kehvad lood ja ehk saame igaüks midagi teha, et veelgi halvemaks minemine pidurduks.
Aga küll kuumus ja põud ka meile lõpuks omaseks saavad. Teadagi on ju inimsoo püsimisele siin planeedil kaasa aidanud asjaolu, et me suudame kiiresti kohaneda. Elab põlvkond-paar veidi teistmoodi ilmastikutingimustes ja nagu olekski kogu elu nii olnud. Nende elu siis juba ongi.
Kuid tulles tagasi põllumeeste murede juurde, tasuks tõesti mõelda, et kui on võimalust, siis kuidas saaks omasid toetada. Ja kui võimalust on, siis tuleks seda teha.
Omadega peab alati arvestama.
ja