Maikuu lõpus tähistame helilooja Rudolf Tobiase 150. sünniaastapäeva. Tänases lehes ütleb Arne Mikk, kuidas ajaloolistele Eesti heliloojatele pühendatakse kaasaegsetega võrreldes vähe tähelepanu ning just seetõttu on tema ja Enn Kunila soov Tobiast, kes kahtlemata oli muusikaline geenius, kuu lõpus algava festivaliga esile tõsta.
Maailma, millises kasvas Rudolf Tobias ja sealt rahvusvahelisele areenile jõudis, on tänapäeval raske ette kujutada. Erkki-Sven Tüür on öelnud, et kui temal noore algaja muusikuna olid eestlastest eeskujud, kelle poole vaadata ja kellelt õppida, siis Tobiasel ei olnud mitte kedagi. Eestis ei olnud siis mitte midagi.
Kunila ja Mikk on veendunud, et Tobias on kogu Eesti jaoks oluline teerajaja, kelle sünnipäeva võiks tähistada sündmustega nii Tallinnas kui Tartus. Õnneks on see võimalus jäetud siiski Tobiase sünni- ehk Hiiumaale.
Festival, mis algab mai lõpus ja kestab juuni keskpaigani, toob Kärdla kirikusse Eesti klassikalise muusika tipud, kuid nende kõrval on programmi kaasatud ka Hiiumaa muusikakoolide õpilased ning kohalikud koorid.
“Iga hiidlane, kes veel kodust väljas käib, võiks vähemalt paar tundi sellest kevadest pühendada Tobiasele,” ütles Helgi Põllo märtsi alguses, kui festivali esmakordselt avalikult esitleti.
Asi ei ole edevuses ega uhkeldamises, sugugi mitte. Asi on selles, et Tobias on tõesti kõiki neid muusikuid ja inimesi inspireerinud ning võiks jätkuvalt innustada igat hiidlast mõtlema suurelt. “Hiiumaa ei pea olema ääremaa – see võib olla eriline stardipaik, kust on võimalik minna lennates ja suure hooga, nagu läks Tobias,” ütles Helgi Põllo. Enam paremini ei oskakski sõnastada seda, mida Tobias ja tema lugu Hiiumaa jaoks tähendavad.
