Ega perearsti ametinimi pole ilmaasjata pere arst. Ta ongi nagu pereliige. Eriti kui arst on ametis püsinud nii kaua nagu seda on suutnud Meeli Paesüld ja Lia Prigoda. Arstid on ravinud juba lausa ühe pere mitut põlvkonda.
Väikeses kohas kaua perearst olemisel on mitu tahku. Ühelt poolt tead ja tunned inimesi ning nende tõbesid, teisalt aga jällegi ei näe inimesed arsti näol kedagi muud kui ainult arsti. „See tähendab ka seda, et perearstiks oled sa väikeses kohas kogu aeg – kirikus, saunas, kontserdil – kus iganes, aga sellega harjub ära,“ tunnistab dr Meeli Paesüld.
On tore, et arstid lähevad rõõmuga pensionile. Tunnistavad, et on aeg minna ja tahavad seda teha. Elu peab edasi minema. Seda tuleb mõista.
Paljudel juhtudel ei saada sellest paraku aru. Ei mõista patsiendid, et kuidas arst saab neid ometi maha jätta ja teisalt kammitseb valiku kaalujat teadmine, et asendajat niisama naljalt võtta ei ole. Kuid siis tulebki teha otsus, sest teadupoolest loodus tühja kohta ei salli ja asjadel on kombeks ära laheneda.
Paraku on perearstide leidmine alati üks keeruline ja vaevarikas protsess. Vast tasub siingi riigil ja omavalitsusel mõelda, kuidas saaks häid spetsialiste Hiiumaa taolisesse paika meelitada. Ilmselgelt vaid rahulikust keskkonnast ja ilusast loodusest ei piisa. Samamoodi nagu laeva- või lennuliikluse korraldamine, peaks regionaalpoliitika olema suunatud just sellistele küsimustele nagu perearsti leidmine. Ida-Virumaal saavad näiteks õpetajad suuremat palka ja järjekord pidi olema ukse taga.
Õnneks on üks uus perearst Hiiumaal juba olemas ja vast leiab teisegi. Jääb üle vaid loota, et lahkuvad arstid saavad meeldiva pensionipõlve, seni aastakümneid kahe Kärdla perearsti juures käinud inimesed uued tohtrid hästi vastu võtavad ja uued arstid endale Hiiumaalt paarituhandepealise sõbraliku perekonna leiavad.
