Eelmisel aastal nägin Hiiumaal ühe kohviku kõrval istuvat trullakat poissi, tal oli seljas t-särk kirjaga „Save Earth!“ („Päästke maakera!“) ning ta litsus parajasti plastmassist põrsas Peppaga ämblikku laiaks.
Kas pole turist üks vastuoluline olend? Ta armastab loodust, kuid samas ka tallab su moonipõllu laiaks, et selfisid teha. Ta tahab džinni sisse neli kadakamarja rohkem, et elus oleks rohkem seiklust, kuid kohe, kui wifit pole, on kisa taevani.
Ühe lennujaama järjekorras seistes vaatlesin teinekord kümmet eakat soomlast, kes olid ennast koos ratastega kohvritega kuuele ruutmeetrile ära mahutanud. Oletasin, et kui nende inimeste eluaastad umbkaudu kokku liita, sisaldasid need ruutmeetrid minu ees rohkem kui 700 aastat elukogemust.
700 aastat! Me räägime siin hea toiduga täidetud heaoluriigi kümnenditest, nädalate või kuude kaupa saunas lõõgastumisest. Mägede kaupa toitu, kooke, kodanikuühiskonda, nalja ja napsu, Kaurismäki filme ja Kekkose kõnesid.
Aga milles väljendub nende inimeste kokkuliidetud aastate kogemus? Tarkus? Ma vaatasin, et nad olid ostnud lastelastele neidsamu karvaseid suurte silmadega mänguasju, mida saab igalt poolt. Nende kilekottidest paistis välja seesama Heinekeni õlu, mis igal teisel.
Kas nad ei võiks selle 700 aastaga teha midagi paremat, kui osta reisil kokku sedasama kola, mida saaks ka kodulinna kõrvaltänavast? Mis on üldse turismi mõte, kui see tekitab lihtsalt tohutult palju ühesarnast kogemust?
