Ma olen inimene, kes muutub rahutuks, kui pole pikalt reisida saanud. Tegelikult juba siis, kui lennukipiletit kapinurgal ootamas ei ole. Reisimine on nagu investeering, mille väärtus ajas ei kahane. Kui sa auto ostad, siis see jääb ju vanaks. Kui maja ehitad, tahad seal varsti jälle midagi parandada. Aga see, mis sa reisides koged, jääb alatiseks sinuga.
Mamma ütles küll, kui ma jälle mõnelt reisilt tulin: „Noh, Margus! Käisid reisil! Mis nüüd on? Väsind… Tüdind… Raha läind…“ Aga tundub, et kõiges Mammal siiski õigus ei olnud. Väsinud ega tüdinud ma kunagi reisilt tulles ei ole, kuigi raha on tõepoolest läinud.
Saabusin äsja reisilt New Yorki, kus mängisin Eesti Kultuuri Päevadel üle pika aja jälle „Mamma lugusid“. Eks natuke oli hirm, sest mäletan, kui Andrus Vaarik „Ivan Orava mälestusi“ seal mängimas käis, rääkis ta pärast, kuidas tal oli tunne, nagu teda oleks tahetud ära tappa, et teeb selliste tähtsate inimeste üle sellist võllanalja. Aga eks ajad ole muutunud. Mulle igatahes ütles üks daam: „Sa peaksid seda tükki noortele ka mängima, siis nad saaksid aru, miks me sellised lollakad oleme!“
ja