Kes on meie looduse omanik? Ütlen kohe, et vastust ma välja ei paku. Ilmselt ei olegi sellele küsimusele lõplikku vastust, sest lähenemisi on väga erinevaid sõltuvalt ajastust, kultuurist või riigist.
Alates sellest, mida me sõna all „loodus“ üleüldse mõistame? Tavaliselt, kui me ütleme „loodus“, peame silmas meid ümbritseva keskkonna seda osa, mis ei ole inimese loodud – taimed, loomad, maastikud – ja nendega seotud ainest nagu õhk, vesi, kivimid. Selliselt vastandub loodus linnale või põllule, mis on ju inimeste looming.
Oluliseks inimese ja looduse vahelise piiri tõmbamise näitajaks on majanduslik kasutus. Kui mingid asjad kuuluvad loodusesse, on nad meie jaoks väljaspool majandust. Kuid kohe, kui looduslikud asjad võetakse kasutusele inimese poolt, liiguvad nad meie vaates niiöelda teise lahtrisse, loodusest välja. Näiteks maapõues olev vesi muutub linna veevärgi põhjaveevaruks või maaliline küngas teiseneb kruusamaardlaks. Ning tekivad küsimused, kelle oma see küngas on ja kes mille eest maksma peaks. Järgnevad erinevate huvide ja vaadete kokkupõrked, poliitilised otsused ja regulatsioonid, mis ühte või teist huvi toetavad või piiravad. Nii saab teoreetilisest küsimusest looduse omaniku kohta üsna igapäevane praktiline teema.
