Igati kiiduväärt ja mõtlemapanevate seisukohtadega artikkel. Lisaks metsaelanike elude säästmisele on kiiruse alandamisel veel terve rida positiivseid külgi.
Esiteks kulude kokkuhoid. Kiiruse alandamine 10 km/h alandab samas suurusjärgus ehk 10% ka kütuse kulu. Vähem kuluvad rehvid, mootor, veermik ja jõuülekanne. Teekatte kulumine väheneb ja tee maa-ala saab hoida kitsama.
Teiseks keskkonna saastekoormuse vähenemine, mille hulka kuulub ka müra.
Kolmandaks meie endi ehk autojuhtide kulumine. Ka meie väsime kiiremini ja ei suuda suurtel kiirustel analoogselt metsaelanikele esilekerkivatele ohtudele piisavalt kiiresti reageerida.
Neljandaks kaoks vajadus täiendavate teede ehitamiseks kergliiklejatele alates täna väga päevakorras olevatest jalgratturitest. Tekkinud on ettekujutus, justkui oleks maanteel rattaga sõitmine võrdne enesetapuga. Jah, loomulikult on kergliiklusteel võimalus auto alla jääda väiksem, kuid ristmikel ja mujal jälle suurem. Kahtlustan, et täna on rataste ja tõuksidega seotud õnnetusi kergliiklusteedel rohkem kui maanteedel.
Ainuke negatiivne pool tundukse olevat ajakaotus. Sõites 90 asemel 70 km/h, kaotame näiteks Käinast Kärdlasse sõites neli minutit. Siinkohal on paslik küsida, kuhu me õigupoolest tormame ja mida see kiirustamine meile andnud on? Kas oleme kuidagi rohkem rahul ja õnnelikumad? Kahtlen selles tõsiselt. Väike meenutus ka. Minu ema käis 60 aastat tagasi jalgrattaga Soelast seapõrsaid toomas. Palukülast. Ühe päevaga.
ja