Lugemissuvi lõpetab

Kadri Taperson

Kes seda nüüd enam mäletab, kuidas ja kellele raamatute soovitamise idee igas ilmuvas Suvelehes tekkis, aga ühel hommikul oli see ülesanne minu kirjutuslaual. Äkki oli nii, et arvasin, et võiksin loomateemalisi raamatuid soovitada, aga alustavale noorele aja­lehele omaselt ja täiesti seletamatult muutus ülesanne hoopis millekski muuks. Kuna käimas oli ja on raamatukogude aasta ja Hiiumaa kirjanduse aasta, siis tekkis kellelgi mõte, et igal reedel võiks ilmuda Hiiumaaga seotud raamatu lugemise soovitus. Vähe sellest – neid taheti koguni kolme: vihmase ilma jaoks, lastele ja nn rannaraamat. Eks need kate­gooriad on muidugi natuke meele­valdsed, sest kuidas teha vahet, kas lugeda raamatut rannas või toas? Võibolla võiks lahterdamist niimoodi lahti seletada, et rannaraamat peaks olema nagu kergema sisuga ja kaaluga, aga isegi see läks mõnes numbris segamini. Ja ju pidigi minema. Veelgi meelevaldsem on midagi kõigile korraga soovitada, sest mille järgi seda teha? Muidugi tuli mulle kohe meelde riiulis seisev Vaapo Vaheri “Hiiumaa kirjanduse lugu” ja sealt sai ka abi otsitud (esimene aitäh!), aga ka sealt näpuga järge ajamine poleks väga õige olnud ja pealegi on raamatus kohutavalt palju kirjutajaid ära mainitud ja kuidas neist siis valida?
Nii ma tüütasin kõiki vastutulijaid terve suve jooksul küsimusega, et mida nad teistele Hiiumaa kirjandusest lugeda soovitaksid? Tänu vastustele saan väita, et soovitused ongi hiiumaalastelt kokku korjatud (teine aitäh!!) ja nii on neil nagu suurem väärtus. Eriti tänan Hiiumaa raamatukogude rahvast (kolmas aitäh!), sest nemad teavad raamatutest kõike. Näiteks said lasteraamatud keset suve justkui otsa ja siis tuli asjatundjad appi võtta. Lõpptulemusena kõik sobivad lasteraamatud aja­lehte ei mahtunudki. Näiteks sain teada, et ka Paul-Eerik Rummo
on lastele kirjutanud ja Ville Hytönen kirjutanud oma lasteraamatusse jutu Hiiumaa laiskadest mereröövlitest.
Ja palju muud oli veel, mis ei mahtunud: Ain Kalmuse raamatud jäid nagu kogemata välja, muudmoodi ma seda seletada ei oskagi, ja Jaan Krossi teab ju ometi igaüks, mis ma tema raamatutest ikka soovitan ja Ave on niikuinii meeles… Oleksin tahtnud soovitada ka Kõpu külaraamatute sarja ja Muinsuskaitse Seltsi väljaandeid ja Endel Saare raamatuid ja näiteks Esta Aksli raamatuid. Helju Petsi soovitati muidugi ka, aga neid ma ei jõudnud veel lugeda ja lugemata ei saa ju soovitada. Pent Puulaane (pseudonüüm) reigi-kõpu murrakus “Ranna Ingel” jäi ka välja, sest ei mahtunud kategooriate alla. Aga soovitaksin küll, puhas noorsooromaan. Rõõmustan, et kõik tänavu ilmunud Hiiumaad puudutavad raamatud sobisid soovita­miseks hästi.
Muide, viimases Müürilehes jagas kunstiteadlane Aleksander Metsamärt tähelepanekuid seoses läbipõlemisega nii: “Ma tegelen elukutselt kunsti ja visuaalkultuuriga. Kuulan päevas keskmiselt kuus tundi muusikat. Ometi kirjutan südameverega alla sellele, et ilukirjandus troonib kõigi kunstide üle – kuis kohtudes sõnadesse vormitud mõttega saab valgustatud tõde: me siiski pole üksi.”
Raamatusoovitused on küll lõpetatud ja Suveleht saab ka varsti selleks aastaks otsa, aga head lugemisilmad ju alles algavad, pealegi sain Kristel Üksväravalt jaatava vastuse küsimusele, kas ka järgmisel suvel toimub Hiiumaa kirjandusfestival. Seda ja kevadet oodates sobib hästi lugemisega (või hoopis kirjutamisega) aega parajaks teha.