Kadri Taperson
Rannaraamat
Jaheda septembri keskel on võibolla kohatu üht teost rannaraamatuks nimetada, aga selline tugitooliromaan “Anu” ometi on. See paks raamat on kirjutatud saksa keeles, aga Moka küla taluhäärberis ja sellel on järg ka: “Ja meie kohal on sinine taevas”. Tean raamatusõpru, kes neid raamatuid mitu korda lugenud on, sest hoolimata rasketest ajaloosündmustest on peategelane Anu ja teine peategelane Hiiumaa, kujutatud üsna ideaalsetena. Ja kellele meist siis Hiiumaad idealiseerida ei meeldiks. Ehkki hiidlased räägivad selles raamatus eesti keeles, saab igasuguseid huvitavaid asju teada nii Hiiumaast kui ka näiteks baltisakslaste käekäigust.
“Anu. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal”. Dettmann, Lutz, Sinisukk 2013.
Lasteraamat
Appi, see on ju minu kirjandusõpetaja, hüüavad kaks täiesti erinevasse põlvkonda kuuluvat inimest, kellele ütlen, et järgmise Hiiumaa kirjaniku lasteraamatu, mida soovitan, on kirjutanud Evi Rist. Teise raamatu nimi on “Salatee lõpus” ja samahästi võiks ju seda soovitada. Aga kooliaasta alguses sobib ehk lugeda õpetaja Risti kirjutatud lugu sellest, kuidas üks linnatüdruk aasta aega maal koolis käib ja kuidas talle seal lõpuks täitsa meeldib. Selline rõhutatult vägivallatu ja natuke vanamoodne lugu.
“Külakoolikell”, Rist, Evi, Promeno, 2009.
Vihmase päeva raamat
See raamat anti välja Kärdla kooli 175. aastapäevaks ja õpetajate lugusid hakati kokku koguma juba palju varem. Kärdla kooli omaaegsed õpetajad ei kirjuta üldse ainult koolielust vaid Hiiumaal elamisest laiemalt ja sellepärast saab sealt lugeda niisuguseid sündmuseid ja jutte, mida mujalt ei olegi kuulnud. Ja vastupidi ka, olen mõnda juttu kuulnud, aga poleks arvanud, et need päriselt juhtunud on; pigem mõelnud, et rahvajutt ja niisama lora. Väga huvitavad on ka need lood, mis ei räägi üldse Kärdlast vaid hoopis Puski kandist ajal, mil seal elu kees. Loodetavasti on kuskil keegi, kes ka Puskist raamatut kirjutab.
“Vana õpetaja meenutab”, Koostajad: Ter
