Teele Koppel
Teele Koppel Öösel oli hakanud vihma tibutama ja vesine oli ka hommik, kui ma kell kaheksa teele asusin. Itsitan praegu ka seda lugu meenutades, et läksin oma kõige esimesele matkale roosade sporditossudega, mis pidid väidetavalt vett pidama. Mõistsin, et olin langenud reklaami ohvriks, kui teisel kilomeetril väiksed kilekotid ümber jalatsite sidusin.
Kella kaheks olin jõudnud juba Palli randa ehk kohta, kus plaanisin esialgu ööbida. Mõistsin, et olin ennast plaane tehes tublisti alahinnanud. Jäänud oli veel vaid 16 kilomeetrit. Leppisin vanematega kokku, et kohtume Ristnas kolme-nelja tunni pärast.
Pole ime, et Kõpu poolsaar hiidlaste südametesse on pugenud. Käänuline rannajoon peidab enda vahel inimtühjasid ja salapäraseid liivaluiteid, kus õnnestub ka suvel paljalt meres ujumas käia. Ja laenates Doris Kareva luuleridu, siis mõne kohaga elus on nii, et sa tunned ta ära ja ta saab sinu omaks. Just nii oli minul
Tõnupsi ranna ja liivaluidetega.
Teele Koppel Ma ei olnud valmis selleks apokalüptiliseks vaatepildiks, mis mulle Tõnupsilt avanes. Nii palju kihte ja värve – kilomeetreid pikk kollane liivariba, udulooriga kaetud roheline mets, sinakasroheline meri ja tuule meelevallas lehvivad kõrkjad. Tundsin, et olen sattunud Sõrmuste Isanda filmi ja kohe kappab hobuse peal udu seest välja Legolas.
Aga polnud seal hobuseid ega haldjaid. Olin ihuüksinda Tõnupsi laukal matkamas. Taipasin sel hetkel nii hästi, kuidas peab paika ütlus, et oluline on teekond, mitte lõpp-punkt ja et just selliste hetkede pärast peaks igaüks meist korra elus pikemale matkale minema. Teadsin, et olen leidnud uue lemmikkoha Hiiumaal.
Ometi pidin edasi liikuma. Mõnusa kõva pinnasega rannajoon muutus üha pehmemaks, mis tegi kõndimise võrdlemisi keeruliseks. Kõigele lisaks olin teinud valearvestuse tehnikaga ja viis kilomeetrit enne Ristnat sai mu telefoni aku ootamatult tühjaks. Pead tõstis paanika, kas ma ikka kella seitsmeks Ristnasse kohale
jõuan nagu olin vanematele lubanud. Võtsin maasihiks Ristna punase tuletorni, mis pidi arvestuste järgi üsna pea paistma hakkama.
Tuletorni aga ei paistnud ega paistnud. Udu oli selle enda alla võtnud. Mäletan siiani nende viimaste kilomeetrite põletavat valu jalgades, mulle muidu mitte-
omaseid vandesõnu ja kibedaid pisaraid kurgus. Ja lõpuks seda õnnetunnet, kui tundsin viimaks ära tuttava kuju – Ristna kaitserajatistel lehvitas minu isa. Jõudsin kohale.
