Aeg ajas

Erakogu

Mul on seinal üks ilus ja tähenduslik kunstiteos. See on hiiumaise tekstiilikunstniku Tiiu Valdma suur seinavaip – tume meri valgete lainetippudega, taamal heleda taustaga saar – minu Hiiumaa…
Elus on vähe neid kordi, kui ma olen pidanud minema / tulema saarele vastu tahtmist ning mida aeg edasi, seda tihedamini ma siia aina tahan ja seda vähem ma seda teha saan. Mul pole aega, mul on nii palju teha ja toimetada, ma ei jõua…
Ma tean, et ma mõtisklen siin üldse mitte originaalsel, aga siiski meile kõigile nii vajalikul teemal – aeg ja ajad. Suvel tundub selline heietamine kuidagi õige ja õigustatud.

Lapsena ei jõudnud ma ära oodata, et kasvaksin juba kiiremini ja et saaks juba suurde maailma minna ise tegema ja otsustama. Ma mäletan väga hästi, kui kiiresti läks aeg mängides ja kui aeglaselt mingeid kohustuslikke töid tehes. Kui aeglaselt kasvas kartul ja kui kiiresti umbrohi… Mäletan, kuidas paljude nädalapäevade kulgu määras Kärdlast väljuv liinibuss ja et väike maapostkontor oli avatud vaid loetud tunnid ning selle kõigega tuli arvestada. AGA samas, see kõik andis juurde väga palju inimlikku suhteaega.
Me teame, et siin Hiiumaal tiksub aeg omasoodu – seda on siin nagu rohkem, aga samas saab see kuidagi jälle kiiremini otsa. Harva võib kuulda hiidlast ütlemas, et “mul aega küll”. Pigem ikka sätitakse töid ja tegemisi, et niisama olemist ei oleks. See ju raiskamine!
Aga tegelikult on vaja raisata. Raisata heas mõttes ja veeta see aeg oma pere, sõprade ja nende inimestega, kes tegelikult ka sulle korda lähevad. Raisata aega ja päriselt ka kuulata ning kaasa elada. Raisata aega sellele, et kõnnid omal vabal maal ja saad hirmu tundmata sõita ja reisida (pea) kuhu iganes… Raisata aega sellele, et vaatad oma vanematele otsa ja mõtled “kuhu see aeg ometi on läinud?” või vaadata oma lapsi minemas…
Aja kulgemine erineval ajal on ka ju erinev. Mäletate äsjaseid piiranguid, kui ei saanud kohtuda oma sõprade-tuttavatega ega saanud ju ka koju saarele ema-isa juurde või suvemajja tulla. Nukker oli ja aeg venis mis hullu. Nüüd aga saame jälle teha (pea) kõike, mida tahame ja juba olemegi unustanud, et Suur Maailm ja Elu ise ütlesid meile: “Aeg maha! Muidu…” Ja siis tuli “uus aeg”. Tuli aeg, mis tõi kaasa sõja ja see on meile hirmutavalt lähedal… Hirmutav ja hull aeg.
Aga aeg annab ennast eriti tunda siis, kui oled millestki või veel kurvem, kellestki ilma jäänud. Igasugune lahkumine on keeruline ja valus ning pea alati mõtleme siis sellele, et küll oleks pidanud leidma selle aja ja … aga siis on see kõik juba läinud ja olnut muuta ei saa.
Kogu selle heietusega tahan ma öelda seda, et jah, aega tuleb võtta ja aega tuleb anda.
Aega tuleb anda oma lastele, kes alati koju aitama ja toimetama ei jõua. Aega tuleb anda oma vanematele, et kuulata ära nende jutuveeretused, et mis kõik on tehtud ja mis kõik on vaja veel teha. See ei ole raisatud, vaid hoopis hästi antud ja ka hästi vastu võetud aeg.
See, et meid hinnatakse meie tubliduse järgi – kui palju sa jõuad tööd teha, palju sa jõuad kultuuriüritustel ja vastuvõttudel käia, palju ägedaid lokaale “laikida” – see on ju tore, aga nii-öelda päeva lõpus on tähtis vaid see aeg, mis annab midagi ka sinu hingele.
Ei jõua me kõiki töid siin maailmas ära teha ega kõikidel suveetendustel käia. Vahel tulebki lihtsalt varbad Luidja rannas vette panna ja vaadata taevasse. Isegi Hiiumaal, kus aeg käibki teisiti.