Erakogu Pääle terekäe andmist otsustadi, et leheks ja aeks ölletoas öige püsut jüttu.
Ölled ja sakusmendid tellidi louda, päälisriided ripudati nagise ja mönus äraolemine vöis alata.
Äkisti elises ühes kuuetaskus telehvun, sedaaegu oli ju enamasti köikidel aparaatidel seesama elin – tääte küll see: ’’Du du tuut tuut du du tuut tuut du du tuut tuut tuu . . .’’
Mihed jähid korraks nöutute nägudega üheteise otsa vaatma ja löpuks üks küsis teise käest: ’’Mette äi saa prääld aru, oli see nüid mo biil vöi so biil?’’
* * *
Nöuka ajal, kommunismi viljagates tingimustes, tehti Köpu otsa kolhoos. Uhke nimega ’’Punalipp’’.
Köikidele oo aga tääda, et Köpu kantis oo kövasti metsa, aga laget maad suurt äi ole – lapige sii ja tükige sääl. Mes ühispöldu sa sääl arid vöi kos loomi karjadad.
Vötedi siis nöu kokku ja akadi Tiharusse uudismaad rajama.
Suured vöimsad massinad juurist vösa maa seest välja ja lükkast kive unnigusse.
Kui töö oli täis vaardi sisse saand, tulid asja vaatma ka tähtsad asjamehed: esimees, partorg ja ka mingisugust rajooni tegelast.
Vaadadi asja eestpoold ja tagantpoold ja partorg ütles uhkelt: ’’See objekt viib Punalipu õitsengule.’’
Lihtkolhoosnik Vilima Aleks, kes oli ka asja kaema tulnud, lousus selle pääle partorgi selja taga pooleldi kuuldavalt: ’’Neh neh, seda lileaeda tahaks ma ka nähje.’’
Mehe jütt kostis sellele vaatmata partorgi körvadesse, mille pääle see üsna kurja näuga mehele otsa vaatas.
Aleksi ennustus läks aga siiskid täide – lilleaed jähi tulemata, kolhoos läks möne aaste pärast uperkuuti ja objekt akkas tasapisi jälle vösase kasvama.
