99 aastat näitemängu Kassaris

Merike Niimann

Juba kaugest minevikust on teada, et Kassari rahvas on olnud kõrge kultuuriga rahvas. Hiljemalt 1923. aastast on tegutsenud seltsi näitering. Oli ka oma laulurahvas, pilli­mehed ja loeti palju raamatuid, sest seltsil oli suur raamatukogu. Noorteõhtutel lauldi ja tantsiti. Kassaris oli pillimehi palju: Paul Sooba, Aleksander Kärner, August Mölder, Toominga poisid jt. Kui üks väsis, alustas teine. Seltskonnaelu edenes. See ei jäänud ka maakonnas märkamata ja nii satuti 1935. aasta 30. augustil Lääne Elu veergudele: “Kassari seltskonnaelu teeb viimasel ajal kiireid edusamme. Kõikjal on märgata seltskondlikku elevust. Kassari seltskonnaelu hingestab ja juhib Kassari haridusselts, kes omab väikese seltsimaja, kus asub muuseas ka lugemislaud. Pühapäeval, 25. augustil korraldas selts haridusseltsi majas peoõhtu, kus lavastati J. Metua “Kosilane Pudirull”. Mäng õnnestus üldiselt hästi. Näitlejate jumestus oli tabav ja iseloomustav. Üldse peab tähendama, et leidub Kassaris seltskondlikku julgust ja ettevõtlikkust rohkem, kui vast kusagil mujal Hiiumaal. Ainult valmistab raskusi peosaal, milline ei suuda hästi mahutada kõiki peolkäijaid ja kelle tõttu tekkiv alaline tunglemine väsitab peolisi, valmistades ebamugavusi. Kuid sellest saadakse ka kord üle.”
Jah, tõsi on see praegugi, sees on pealtvaatajaile ruumi vähe, seepärast oleme sees mängitavate lugude puhul püüdnud etendust rohkem kordi mängida, et kõik ikka vaatama mahuksid.
Uus aastatuhat algas “Loomuliku arstimisega” taasasutatud seltsi viiendaks aastapäevaks. Osades mängisid Linda Tikk, Tiina Selirand, Ülle Lorits, Toivo Platov, Kalev Vaim ja Aidar Kääramees. Innustatuna Eestis aasta varem toimunud Eurovisioonist, naerutas 2002. aastal rahvast juba 14 osatäitjaga “Madise ja Priidu laulupidu ehk kuidas Kassari mehed Eurovissjonil käisid”. Lisaks eelnimetatutele said lavalaudadel sooja sisse Evi Sadul, Ivo-Sven Vähejaus, Tõnis Niimann ning episoodilistes osades Anna Lipp, Heli Tuisk, Taavi Tamm, Kaivo Platov, Priidu Tikk ja Kalju Hülg. Peale etendusi toimus Marika Elmi, Linda Tiku, Evi Sadula, Marje Oolmetsa, Toivo Kääri, Jüri Rebase ja Albert Mänsi annetatud lavastuse pisidekoratsioonide oksjon. Oksjonitulu osutus piletitulust veel suuremakski.
2004. aastal etendus “Liikuv riidevarn”, kus esmakordselt sel sajandil astusid üles Aivar Lorits, Andres Kääramees, Illar Risti, Kalju Kask, Ulvi Uusoja ja Ester Tammis.
Samal aastal täitus Lepa Anna sukasäär ja sel puhul valmis Evi Sadula tekstidele “Ja vaikus lärmitseb”. Etteaste oli Lepa Anna aegsest Kassarist ja suvitaja Aurelie Koidupuna uue aja elu-olust, mis pikitud meeste maailma­parandamise juttudega, naiste pikniku ja hobuste tantsudega. Lavastus oli tehtud n-ö kamba peale.
2005. aastal tõime lavale V. Osila komöödia “Rootsi onu ehk ka vaesed naeravad”. See jäi Hants Korvi viimaseks lavastuseks, ta jõudis meiega koos olla viis aastat.
Veel hilissügisel V. Panso 85. sünni­aastapäevaks mängiti J. Smuuli sulest ilmunud Ärni monoloogi “Vasikate ristimine ehk kuidas seda lavastada”, kus Pansoks kehastus Kalju Hülg ja Salmeks Evi Sadul.
2007. aastal tegi teatrikevade otsa lahti “Kärdla tohtre toro” Kalju Hülgi ja Evi Sadula esituses ning suve­lavastusena Tiia Korvi käe all “Hiired salves”, kus uue tegijana astus üles Marje Oolmets.
Kui 2008. aastal etendati “Laip sahvris ehk lõuna neljale”, oli kohal ka Otepäält tulnud autor Margus Möll ise. “Kümme aastat on möödas selle loo kirjutamisest ja keegi pole seda lavastanud, aga nüüd tuuakse see lavale lausa kolmes eri paigus,” sõnas autor.
2009 asuti usinalt õppima, ehitati lava laiemaks ja kahel korral sai mängitud H. Raudsepa “Vedelvorsti”, kus peaossa passis Sander Kopli ja uutest tulijatest lõid kaasa Mihkel Lindre ja Priidu Tikk. Ennemalt on see lugu repertuaaris olnud 1933, peale sõda ja kuuekümnendate alguses.
Juba ammugi oli meil käepärast “Tantsuprofessor”, mis peategelase puudumise tõttu ikka veel mängimata. Nüüd siis aastal 2010 ta leidsime – moodsate tantsude professori! Lugu on etendatud ka 31. jaanuaril 1937, kus taluperemees Jaani mängis Erich Vahe, nüüd Kalju Hülg; tütar Viiat Adeele Tamm, nüüd Ulvi Uusoja; teenija Lillit Hilda Kuru, nüüd Triinu Schneider; sulane Sandrit Martin Kuru, nüüd Sander Kopli; välis­eestlast Martinit Gustav Jõpiselg, nüüd Anti Veike; poeomanik Konderit
Konstantin Oolmets, nüüd Toivo Platov; tantsuprofessor Keigartsit Heino Eeljõe, nüüd Ando Kask. Selle näitemänguga käisime ringreisil Ida-Virumaal Lüganusel, Aseris ja Kohtlas.
Eesti Kultuurkapitali Hiiumaa Ekspertgrupp pidas “Tantsuprofessorit” ka kultuuri aastapreemia vääriliseks.
2011 mängiti samas koosseisus viiel korral ülimenukat tükki “Võsavennad”. Trupis alustas näitlejakarjääri Tiivi Lipp, kellele Tõnis Braks 70 aastat tagasi just talle sobiva Annuška ehk põllulillekese osa kirjutanud oli.
Vabaõhuetendus on pääsetee ruumipuudusele, kuid mitte alati. 2011. aastal olen seltsi lehes “Kassarimaa” kirjutanud nõnda: “Tammevõralise vahtra all said täidetud kõik istekohad. Rahvast aga voolas, kuni said hõivatud ka kõik toetus- ja seisukohadki.” Algas vabaõhuetendus “Võsavennad”.
2012 sattus meile kätte Järvi Lipasti tõlkes Aino Kallase 1945. aastal kirjutatud Kassari aineline lugu, mille peal­kirjaks sai “Malle ülestunnistused”. Näitemänguseltskonda lisandus Margit Juur ja tüki maailma esmaettekanne oli 6. juuli.
2013. aasta rõõmustas meid Tiivi Lipu kassarlastele kohaselt moodi säätud looga “Naljakate inimeste väljanäitus”, kus peategelasi Voldemar Pansot ja Lepa Annat mängisid Tiit Kopli ja Ester Tammis.
Koerakeste rollis nuuskisid ja klähvisid Martin Schneider ja Rasmus Veike.
2014. aastal toodi lavale “Hullu Antsu abiga”, aastal 2015 “Äi Vissuverest”, 2016 “Aadam ja Eeva”, kus osa­täitjate sekka sulandus Rait Üksik, 2017 saime näha “Mis pärast surma sündis”, “Kaheksapuudane ämm” jäi meile pihku 2018. aastal.
Et kevade süda käes oli, ei olnud enam aega meespeaosatäitjate keelitamisega. Naised haarasid ohjad ja sikutasid pilkenalja lavale. Nii mängis üliõpilast Hugot Tiivi Lipp, sõber Antsu Ulvi Uusoja, nende ühist sõpra Andrest Toivo Platov, passija Juulit Evi Sadul, Hugo pruute Emmit, Mariet, Annat ja Netit mängisid Annika Kääramees, Kairi Reintal, Helin Kääramees ja Ester Tammis. Paljud tulid tükki vaatama, et teada saada, kes siis ikkagi kaheksapuudast ämma mängib. Tuhkagi. Ta oli teadupärast olemas, aga lavale talle sõnu ega ruumi ei jätkunud. Seda lihtsakoelist lugu elust enesest mängiti lausa kuuel korral.
Alates 2009. aastast on meid juhendanud Raivo Rüütel, hellitavalt Markii, kes 2019. aastal M. Birze “Kalmaari konservid” meile “Pärlipüüdjateks” kohandas.
Oh seda naiskarakterite pummelungi! Kõhklematu innukusega kaasade üle­trumpamist! Milline noorte naksakus, terasus ja eelarvamuste vabadus! “Peasüüdlane” ehk juubilar paistis selle taustal kui pooltraagiline kuju, kuid talle jäi siiski viimane sõna ja viimane tegu.
Kassari haridusseltsi vanadest protokolli­raamatutest on lugeda, et valiti üheteistkümneliikmeline näitetoimkond, kelle ülesandeks oli näidendite valimine, osade jaotamine, proovide määramine, vastuvaidlemata näitejuhi korralduste täitmine, näidendi ära­õppimine ja väljamängimine. Igal aastal tuli väljamängimisele neli kuni kaheksa lugu.
Praegu on selts hea seisnud selle eest, et oleks näitemänge, mille seast valida. Kui lugu valitud, algab Aadu Ulvi koositusel osatäitjate otsimine. Osa valib endale igaüks ise. Prooviajad määratakse ühiselt. Suflööri ei ole. Muusikaga on meie etteasteid rikastanud Arvo Haasma, Mati Kalda ja Valdek Elmi.
Taasasutatud Kassari haridusselts on 21. sajandil lavale toonud 20 suuremat või väiksemat lugu. Siiani oleme mänginud pea saja aasta vanuseid ja vanemaid, aegumatuid lugusid elu lõputust karussellist – armastusest ja lootusest, uskumistest ja meelekindlusest, ahnusest ja ihnsusest. Lood on nii vanad, et meie mängu pole kellegagi võrreldagi! Vahel peab küll näitemäng mõne aasta ootama, kuni peategelane silmapiirile ilmub, aga ta ilmub. See soe vaimsus proovides, esietenduse eelne hirm ja arm, vähepalju kentsakad juhtumised etendustel – kõik see teeb lavaelu eriliseks, liidab meid pereks. See on iga näitleja salakiri, mida tulevikus kutsutakse mälestusteks. Juba kolm suve on lavalauad meie järele igatsenud! Kõige hoogsamad etendused saavad aga ikka teoks ainult meie kallite meestega koos!
Uute kohtumisteni, kallis publik, me pole teid unustanud!