Juunis 70. sünnipäeva tähistav Maie Jeeser õppis EPAs metsandust ja töötas looduskaitseametnikuna 41 aastat. Tänavu tunnustas keskkonnaminister tema teeneid looduskaitsemärgiga.
Kuidas kulges Teie töö looduskaitse valdkonnas?
Maie Jeeser: Alustasin metsakaitse- ja valve insenerina 1967. a veebruaris. Sama aasta lõpus jõudis kätte periood, mil kõikide metsamajandite juurde loodi looduskaitse rajooniinspektorite ametikoht. Ametisse kinnitati mind 21. detsembril 1967 ja töötasin selles ametis kuni 1988. aasta 1. novembrini, mil looduskaitse viidi metsamajandite alt välja. Edasi vaheldusid ametinimetused sagedamini. Lõpetasin töö Hiiumaa keskkonnateenistuse looduskaitse peaspetsialistina 2008. aastal.
Mille eest tunnustus anti?
Ju siis jäi tunnustus õigel ajal andmata! Kuigi ega tehtud töö ju ei kao. Jõudsime minu tööaastate lõpuks uuendada kõikide kaitsealade kaitse-eeskirjad. Seega kaitsealade struktuur sai loodud ja kaetud eestiaegsete eeskirjadega. Mis muidugi ei tähenda, et need on lõplikult valmis. Paradoksaalne küll, aga sellele aitas kaasa üks minu suuremaid oponente ja kriitikuid – kadunud Aarne Maripuu. Oma tegevusega sundis ta meid kiirustama ja koostöös heade kolleegidega biosfääri kaitsealalt ja Hiiumaa laidude maastikukaitsealalt saime nendega valmis. Samuti hoiualadega, mis olid eeltingimuseks Euroopa Liitu astumisel. Aarne Maripuu väärib veel meenutamist seetõttu, et tema oli inimene, kes kahel korral tegi ettepaneku lõpetada koheselt tuulegeneraatorite planeering: esimesel korral Pühalepa vallavalitsuse ruumides toimunud koosolekul ja teisel korral 2009. aastal Käina kultuurikeskuses toimunud koosolekul, kus tookordne maavanem suure saalitäie rahva ees tõotas algatada kogu taastuvenergeetikat – energiavõsa, päike, tuul, merevesi jm – puudutava projekti koostöös Saare, Lääne ja Pärnu maavanematega.
Mida arvate muutustest Eesti keskkonnakaitses?
Kindlasti on palju häid külgi ja võimalusi, aga tundub küll nii, et üks reform ei jõua valmis saada kui juba tuleb uus peale – seega vagu ei saa veel kindlalt sissesõidetuks kui tuleb uut vagu ajama hakata. Nõuka ajaga ei saa vist enam asju võrreldagi. Võimalused on hoopis avaramad ja paremad. Ja kunagised keskkonnariskid, väetised, reostus ja muu, peaaegu olematud.
Olete koos paljude teistega seisnud liiga suurte tuuleparkide vastu. Miks?
See on üks äraspidi majanduse värke – ei ole teada kuhu ja kuidas tuuleparkidega liituda, kas Eestimaal suudetakse toota seda tasakaalustavat energiat, aga peaasi on suurel hulgal meeletult suuri tuulegeneraatoreid püsti panna. Rahastus on ilmselt kusagilt peale saadud. Mis edasi tuleb, ei huvita kedagi – ei inimese, looma, linnu, kala tervis ega muu. Tuugeneid tahetakse meile küll jõuga peale suruda ja ilmselt see surujatel õnneks lähebki. Nii kostus siseministeeriumis eelmisel nädalal korraldatud avaliku väljapaneku ajal vastuväiteid esitanud isikute ärakuulamise muljetest. Selgub, et siseministeerium ju ei jälgi kas Eesti riigi huvid on kaitstud, jälgib vaid, kas protseduurireeglid on täidetud.
Mida arvate metsaraie mahtudest Hiiu saarel?
Metsade raiega on nii, et kui enam raiuda ei ole, siis järgmised põlvkonnad raiuda ei saa. Tahan siiski loota, et riigimetsa majandamise keskuse maadel toimub raie juurdekasvu piires. RMK võiks teistele sellevõrra eeskujuks olla, et asulate vahetud ümbrused ja ka suuremate teede ääred jäetaks lageraiest välja.
Millised on Teie hinnangul saare keskkonnariskid?
Kui ikka hiidlaste tahtest “tankidega” üle sõidetakse, siis see ongi suurim keskkonnarisk.
Millised on Hiiumaa loodusväärtused, mida eriti hoidma peaks?
Hiiumaa on tervikuna üks suur loodusväärtus, koos siin elavate ja töötavate inimestega. Saar on looduslikult väga mitmekesine ja liigirikas, tõeline Päevamaa!
Küsis HARDA ROOSNA
