Eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpus oli suur ärkamise, vabanemislootuse, üldise aktiivsuse ja ühtekuuluvuse puhkemise aeg. See haaras ka pealinna elama ja tööle läinud hiidlasi.
“Ühel 1988. aasta detsembrikuu hommikul tuli Tallinna pedagoogilise instituudi õppeprorektor Lembit Türnpuu tööle tulikuumade mõtetega. Idee oli selge ja särav – kutsuda kokku Tallinnas elavad hiidlased ja püüda vaadata ettepoole – mis saab Hiiumaast ja hiidlastest,” meenutab Hilja Rauk, kes samal ajal töötas instituudi õppeosakonna juhatajana.
Tema õlule langes kogu teavitamise ja ettevalmistuse korraldamine. 20. jaanuari 1989 Õhtulehes ja 26. jaanuari 1989 Nõukogude Hiiumaas ilmuski teade, mis kutsus Tallinna hiidlasi kogunema esmaspäeva, 20. veebruari 1989 õhtupoolikul Tallinna pedagoogilise instituudi aulasse.
Asutamiskoosolekul palju rahvast
Hea ülevaate toimunust annab Kaljo Ilus 28. veebruari 1989 Nõukogude Hiiumaas: “Kella viieks oli pedagoogilise instituudi aula juba kitsaks jäänud. Hilisematel tulijatel ei jätkunud enam istet tooliridadel ja tuli leppida seisukohtadega. Korraldajad vast teavad täpsemalt, kui palju hiidlasi just kogunenud oli, mina pakuks nii viie-kuuesaja kanti. Nad jaotusid kodupaikade järgi: tooliridadele kinnitatud sildid juhatasid, kuhu kogunevad Kärdla kohvilähkrid, kuhu Käina odratolgused, Kõrgessaare vandiraiujad, Emmaste hobuhiidlased või Pühalepa koltselõuamehed.”
Hilisem seltsi president Hilja Rauk on oma meenutustes tagasihoidlikum ja piirdub kolmesajaga, sama numbrit pakub ka praegune president Advig Kiris.
Korraldajad olid tõesti palju vaeva näinud, et aula oleks kena ja pidulik. Üliõpilased-hiidlased juhtisid saabujaid aulasse ja korraldasid registreerimist.
“Pedagoogilise instituudi aula ei suutnud kuidagi mahutada “kodusaarelt ära tulnud, ära karanud, ära meelitatud (ja kõik muud põhjused) ja Tallinna sel põhjusel pidama jäänud hiidlasi ja nende järeltulijaid”, nagu korraldustoimkond Tallinna-hiidlaste ühisuse põhisätete eelnõusse eht-hiidlase kombel kirja pannud oli,” kirjeldab Aleksander Koel 1989. aasta 22. veebruari Õhtulehes.
Tervitasid Hiiumaa juhid
Kokkusaamise avas ja osavõtjaid tervitas üks ürituse eestvedajaid, kunstiteadlane Kaalu Kirme. Tallinna hiidlastega olid kohtuma tulnud Hiiumaa tolleaegsed juhid. Kõigepealt sai sõna Hillar Eller, kes avaldas tunnustust Tallinna hiidlaste seltsi loomise ideele. Ta rõhutas vajadust säilitada Hiiu saar sellisena, et see oleks kodune ja armas ka meie järeltulijatele.
Hillar Elleri kaudu tervitas seltsi asutamist kõige tuntum hiidlane Vaino Väljas, kes ise ei saanud edasilükkamatute tööülesannete tõttu üritusel osaleda.
Maavanem Tarmo Mänd soovis Tallinna hiidlaste seltsile tugevat kodusaare tuult purjedesse. Ka tema toonitas saare kaitsmise vajadust. “Peame nüüd mõtlema kodusaare looduse ja selle omapära säilitamisele. Nii väike paik ei saa minna koos suure poliitikaga, ta vajab tarka hoolitsust,” ütles maavanem. Ta avaldas ka mõtte, et Hiiumaal võiks toimuda ülemaailmne hiidlaste kokkutulek. Aplausiga kiideti heaks maavanema seisukoht, et edaspidi on vaja piirata saare külastamist võõraste poolt. Oldi ka selle poolt, et Hiiumaast koos Saaremaaga saaks biosfääri kaitseala.
“Taas puhkesid kiiduavaldused siis, kui Tarmo Mänd rääkis kavast taastada vanad külanimed. Kokkutuleku üks peamisi korraldajaid, Hilja Rauk kõneles meid siduvast kodutundest, mida loodav hiidlaste selts aitab kahtlemata süvendada.
Oma saare elu väärtustamisele tahetakse kaasa aidata nii nõu kui ka jõuga,” kirjutas Kaljo Ilus.
Seltsi tegevuse põhisätted
Seejärel kiideti heaks seltsi põhisätete projekt, mis oli varem laiali saadetud. Selles on kirjas järgmist: “Ühisus on omaalgatuslik priitahtlik ühtekuuluvus. Selle sihiks on oma liikmete kange ühtekuulumise tunde süvendamine, sõlmede tugevamaks sidumine kodusaarega, kasulik olemine oma Hiiumaale ja hiidlastele või koguni päris koju tagasiminek, kui saar asjast huvitatud on. Ühisuse tegevus võib laieneda kõigile mandrihiidlastele, kui nad asja miskiks peavad,” iseloomustas Aleksander Koel Õhtulehes Tallinna-hiidlaste ühisuse põhisätteid.
Valiti eestseisus ja president
“Töövormidena pakuti välja kokkusaamisi, kuulamaks saare ajalooga seotud lugusid ja arutamaks kõike seda, “mis meite oma saarele vaja on ja kasuks tuleb”. Seltsi tegevuse korraldamiseks valiti eestseisus, kuhu iga vald ja Kärdla linn soovitasid oma esindajad, nii koosnes see juhtorgan vastavalt “vallavanematest” ja “linnapeast”,” meenutab asutajaliige Advig Kiris oma kirjutises Tallinna hiidlaste seltsi lugu 2018. aasta septembrikuu Elukaares.
Seltsi eestseisusse valiti Käina vallast Enno Rüütelmaa, Kaalu Kirme ja Hilja Rauk, Emmaste vallast Erik Heinsoo, Ludmilla Annert ja Lembit Pomerants, Pühalepa vallast Lembit Türnpuu, Maimu Leimets ja Kaljo Daum, Kõrgessaare vallast Arvi Soomets, Harri Käär ja Eha Kuuli, Kärdla linnast Rein Arbo, Lena Masing ja Vello Kiil. Vaatamata sellele, et Lembit Türnpuu oli paljude ehmatuseks teatanud, et ei saa seltsi asutamiskoosolekul osaleda, valiti ta seltsi esimeseks presidendiks.
Asutamiskoosoleku lõpetas toreda kontserdiga Eesti õpetajate meeskoor. Suurejoonelise ja lootustandva üritusega oli Tallinna hiidlaste selts alguse saanud ehk nagu kirjutas Aleksander Koel samas Õhtulehes: “Jah, Tallinna-hiidlaste selts on nüüd loodud”.
RAIVO TEEMETS
THS
30 aastat on pikk aeg ja ma ise seltsi asutamiskoosolekul ei olnud, seepärast toetusin nende abile, kes ise alguse juures olid. Tallinna hiidlaste seltsi asutajaliikme, tolleaegse juhatuse liikme ja kauaaegse ajalehelugude kirjutaja Lembit Kaibaldiga kohtusin veebruari algul. Ta andis mulle üle kogutud ja alles hoitud ajaleheartiklite koopiad seltsi loomisest ja hilisemast käekäigust. Olen talle selle eest väga tänulik, sest nende materjalide abil oli mul palju kergem taastada tolleaegseid sündmusi. Tänan ka seltsi praegust presidenti Advig Kirist, kes samuti mind lahkelt abistas, aga ka seltsi praeguse juhatuse liikmeid kommentaaride eest.
