Kärdla Linnaraamatukogu tähistab tänavu 150. tegevusaastat. Raamatukogu direktor Annely Veevo rääkis, kuidas raamatukogul läheb ja kuhu ollakse teel, küsis Taaniel Palmiste.
Taaniel Palmiste: Mis on raamatukogu peamine roll ja kuidas on see ajas muutunud?
Annely Veevo: Raamatukogu roll on olla infovahendaja ehk organisatsioon, kust saab tulla küsima mingit laadi infot ja leida vastuseid oma küsimustele. Mis see raamatulaenutuski tegelikult muud on kui info kättesaamine? Sest kui kirjanik kirjutab jutu, siis tuleb lugeja ja tahab teada, mis jutt selles raamatus on. Aga kui laiemalt rääkida, siis loomulikult pole raamatukogu roll olla ainult raamatute väljalaenutaja, vaid meie juurde tulevad ka inimesed, kes tahavad saada hoopis teistsugust infot. Näiteks soovivad abi internetis või e-teenuste kasutamisel. Nii et tegelikult on minu meelest raamatukogu roll täna see, et ükskõik mis küsimus sul tekib, siis sa tead, et võid raamatukokku tulla ja leiad siit vastused oma küsimustele.
Pandeemia on meile tõestanud, et füüsiline ruum on üha vähem oluline. Nii mõnedki ettevõtted ja asutused toimivad virtuaalselt. Ka raamatukogud pakkusid ettetellimisega laenutust. Kas tulevik on virtuaalne? Kuidas tagada, et avatud raamatukogu oma mitmete funktsioonidega ei kaoks, nagu näiteks paljud raamatupoed?
Ma arvan, et raamatukogu ei saa ära kaduda. Kui mitte peatuda pikemalt sellel, et raamatukogus käib ka oluline kommunikatsioon inimeste vahel. Eriti maaraamatukogudes, kuhu inimene tuleb ja muuhulgas laenutab ka raamatu, aga tema suurem tegevus on vestlemine raamatukoguhoidjaga. Et raamatukoguhoidja funktsiooniks on olla ka psühholoog ja natuke pead silitada ja aidata, kuulata muresid. Aga suuremates kohtades on sellist laadi kommunikatsiooni vähem. Et inimene tahab paberkandjal raamatut, see jääb ikka. Koroonaajal toimunud ettetellitud raamatute laenutamine ehk kontaktivaba laenutus on väga hea võimalus, sest vastasel juhul oleks olnud täielik tühjus – poleks saanud üldse raamatuid laenutada. Need, kes tegelikult lugeda tahtsid, said oma raamatud ikkagi kätte. Ma arvan, et see uus aeg on meile tõesti näidanud kätte need kitsaskohad, et kuidas sarnaste aegade puhul pakkuda kõiki teenuseid jätkuvalt, et keegi ei peaks igavlema või nukraks jääma.
Tänapäeval ei loeta raamatuid ainult paberkujul, vaid üha enam koguvad populaarsust audioraamatud. Ingliskeelses maailmas palgatakse tuntud näitlejad raamatuid salvestama, tekkinud on täiesti uus tööstusharu.
Kas ka raamatukogud võiksid liikuda suunas, kus raamatud on laenutuseks kättesaadavad ka audioformaadis?
Ma saan alguseks tuua isikliku näite. Mina olen olnud ka hästi suur raamatute ostja ja meie peres on olnud väga palju raamatuid. Kui me mingitel aastatel hakkasime kodus tagasiulatuvalt oma raamatuid süstematiseerima, siis jõudsime umbes kahe tuhandeni ja lõpetasime ära, sest enam ei jaksanud loetleda. Ma arvan, et me polnud üldse mingisugused erilised inimesed. Me näeme inimesi, kes nüüdki toovad raamatukogusse oma raamatuid, mis neil on kodus seismas. Kahjuks või õnneks tahetakse oma koju rohkem ruumi saada ja seetõttu tuuakse ära oma vanad raamatud. Aga muidugi ei saa raamatukogud kõikide vanu raamatuid vastu võtta, sest ega meilgi neid kuskile panna pole ja paljud on juba olemas. Kui ma tulin raamatukokku tööle, siis ma peaaegu lõpetasin raamatute ostmise ära, sest enam polnud mõtet. Saades ise raamatukogust raamatuid laenutada, nägin ära, kas see mulle meeldib või mitte, ja kas ma tahan teda teist või kolmandat korda lugeda. Kui mõni raamat mulle tõepoolest väga meeldis, siis läksin poodi ja ostsin selle endale. Ma ei tea, kas peabki endale kõiki raamatuid ostma. Selle jaoks ju tegelikult raamatukogu ongi, et inimene tuleks ja laenutaks selle. Ja ma tean, et kirjastajatele see jutt ilmselt väga ei meeldi, nemad muidugi tahaksid, et neil oleks käivet ja suured numbrid majandusaasta aruandes, aga põhimõtteliselt ma arvan, et inimesed võiksid rohkem tulla raamatukokku raamatuid laenutama.
Tihti öeldakse, et tänapäeva inimene ainult ostab raamatuid ega loe neid tegelikult. Kas raamatukogude puhul võib täheldada taolist muutust? Mida saavad sellisel juhul raamatukogud üldse ette võtta, et seda harjumust või stereotüüpi muuta?
Eestis ei ole veel audioraamatud nii väga levinud. Ma olen käinud Skandinaavia raamatukogudes ja seal on tõepoolest juba päris hea valik audioraamatuid. Olen siis uurinud nende raamatukogude töötajate ja direktorite käest, et kuidas neid laenutatakse. Nad on öelnud, et väga hästi. Ma usun, et audioraamatutel on tulevikku. Ja ma olen ise ka mõelnud, et vahel autoga sõites, eriti pikkade distantside puhul, miks mitte kuulata mingit audioraamatut? See autos olemise aeg on täpselt see aeg, kui võiks mingi raamat mängida. Võibolla ka vanematel inimestel oleks mugav kodus audioraamatut kuulata, sest neil võivad olla silmad juba natuke tuhmiks jäänud ja nad ei näegi ehk nii hästi lugeda, kui tahaksid. Seega ma usun, et audioraamatul on oma koht. Kui sinu küsimuse taga on see kartus, et äkki audioraamat saab liiga populaarseks ja paberraamatut ei taheta enam nii palju tarbida, siis seda ma väga ei usu. Aga üldiselt ma tervitan ka Eestis audioraamatut.
Tulevik on kahtlemata multikultuurne. Järeltulevad põlved on aina pädevamad inglise keeles ning tarbivad palju ingliskeelset meediat. Avatud maailm toob meie sekka varasemast rohkem muukeelseid elanikke. Kuidas saab raamatukogu juhtida külastaja rohke võõrkeelse teabeni? Kas raamatukogu ei võikski ühtlasi olla keelekeskuseks?
Võib. Ma tean, et näiteks Tallinna Keskraamatukogu teebki keelekohvikut ja neil on olemas eraldi välismaalaste osakond, samuti korraldavad nad oma raamatukoguruumides keeletunde. Mis Hiiumaad puudutab, siis meil on täna üsna vähe välismaalasi. Mis ei tähenda seda, et neid ei võiks tulevikus rohkem olla. Me olemegi võtnud selle suuna, et soetame endale selliseid võõrkeelseid teavikuid, mis puudutavad meie ümbruskonda, näiteks inglise- ja soomekeelset Hiiumaa-teemalist materjali. Meil on muidugi olemas ka võõrkeelne osakond, mida küll on tegelikult ainult mõned riiulid, aga seal on raamatuid vene, rootsi ja soome keeles, mõned isegi saksa keeles. Ning muidugi ka inglise keeles, sest noored loevadki hästi palju inglise keelt. Me oleme ka oma eelarvest ostnud vähesel määral ingliskeelseid raamatuid, mida soovitame lugejatele. Aga selge on ka see, et keskealised nii väga ingliskeelseid raamatuid ei otsi, ikka noored on see sihtgrupp.
Noorte puhul on täheldatud väga madalat kirjandushuvi. Hoopis populaarsemad on filmid, sarjad, videod ja taskuhäälingud. Kas raamatukogu võiks liikuda suunas, kus raamatu asemel väljastatakse lühiajaline ligipääs videofailidele?
Kui käia maailmas ringi ja külastada erinevaid raamatukogusid, siis tegelikult näeb, et neis on väga erinevaid osakondi. Meie raamatukogu on väikest tüüpi ja meil pole väga palju ruumi, et teha siia juurde näiteks meediaosakonda. Aga välismaal käies võib näha näiteks muusika kuulamise tuba, suure ekraaniga arvutimängude tuba, mitmeid erinevaid variante. Miks mitte kasutada raamatukogu võimalusi selleks, et saada ligipääs filmidele, videotele või muudele sellistele failidele? Ma arvan, et raamatukogu ei tohiks nii väga minevikku kinni jääda ja olla liialt konservatiivne, vaid ta võikski olla hästi multifunktsionaalne ja pakkuda oma teenuseid kõikidele sihtgruppidele. Kindlasti me tahaksime oma raamatukokku rohkem noori. Ja ma olen nõus, et noored loevad vähem. Aga samas, kas ikka loevad? Võibolla loevad nad teistmoodi või teistest allikatest. Kas me ei kipu sageli mõtlema, et kõik peabki jääma nii, nagu oleme harjunud? Hiidlased eriti armastavad seda ütlust, et eluaeg on nii olnud. Ja kindlasti kellegi eluaeg ongi olnud ühtemoodi ja mõne teise oma teistmoodi, aga ma arvan, et me võiksime olla uuendustele avatud ja vaadata, kuhu see maailm liigub ning mis on need uued soovid, et me ei jääks ajale jalgu.
Paberkujul ja audioformaadis raamatute vahel on oma koht ka e-raamatutel. Kas Kärdla raamatukogus saab e-raamatuid laenutada või on olemas näiteks e-lugerid?
E-lugerid on meil juba päris mitu aastat laenutamiseks olemas. Nende peale on laetud praktiliselt kõik eestikeelsed raamatud, mis on vabalt kättesaadavad. Enamjaolt on see Eesti klassika, mis on e-raamatu kujul võimalikuks tehtud. Mis puudutab meie kaudu e-raamatute tellimist, siis kahjuks pean ütlema, et seda ei saa. Praegu saab ainult Tallinna Keskraamatukogu kaudu registreerida end e-raamatute laenutamise platvormi ELLU lugejaks. See on kahjuks ainuke võimalus. Põhjus on selles, et seal on juriidilised küsimused, milles ei ole veel saadud autorite ja kirjastajatega kokkuleppele. Ma tean seda, et riik on tegemas tööd selle nimel, et töötada välja üleriigiline e-raamatute platvorm, et teha see teistmoodi kättesaadavaks kõikidele raamatukogudele ja elanikele. See võtab paar aastat aega, aga aasta või kahe pärast peaks see valmis olema. Loodetavasti see kõik õnnestub, siis on lihtsam e-raamatuid laenutada. Kahjuks täna muud varianti raamatukogude poolelt pole. Aga muidugi saab lugeja ise e-raamatuid osta või kasutada eraettevõtjate võimalusi.
Üks ülesanne võib ju olla nooremad inimesed raamatukogu juurde tuua. Kuid mil moel saame kindlustada, et suured muutused vanema põlvkonna esindajaid hoopis eemale ei tõuka? Kas on võimalik leida hästi toimiv tasakaal traditsiooni ja uuenduste vahel?
Kui mõelda uuenduste all ühtlasi e-raamatuid, siis ma mäletan, kuidas esimeste tulekuga umbes kümne aasta eest oli õhus hirm, et nad tõrjuvad paberraamatud turult välja. Mäletan, et raamatukogudki kartsid seda, mis saab. Aga tegelikult ei saanudki mitte midagi. Inimesed ei võtnud e-raamatut ikkagi nii palju omaks, et nad oleksid loobunud täielikult paberraamatu kasutamisest. Ja ma olen ka iseenda puhul märganud seda, kuidas ma e-raamatut loen. Ma võtan ta kätte ja ta näitab kohe, kui palju on seal lehekülgi. Niisiis ehmatabki kõigepealt kohe ära see suur arv. Ma olen märganud, et tõepoolest suudan läbi lugeda umbes kolmandiku raamatust ja siis huvi kaob. Kui panna kõrvale paberraamat, siis tema puhul on ju lihtne – kui huvi hakkab juba vaikselt kaduma, siis sirvid lehti edasi ja vaatad n-ö diagonaalis üle, kas tuleb veel midagi huvitavat või mitte. Aga e-raamatu puhul on seda raskem teha. Paberi peal loed vähemalt lõpu ära, et kas see on positiivne või negatiivne.
Rääkimata sellest, et on palju mugavam jätta paberraamatut pooleli, sest isegi kui läheb meelest ära, mis eelpool oli, ei pea alustama jälle algusest. E-raamatu puhul muutub see tehniline külg natuke tüütuks. Aga muidugi on e-raamatul omad eelised. Eriti kui pead tihti reisima, on lihtsam võtta lennuki peale üks e-luger kui kolm paberraamatut, mis kohe lisab pagasikaalu. Aga ma olen märganud ka noorte puhul seda, et noored pole läinud ainult e-raamatute peale. On neid, kes eelistavad ainult paberraamatut või siis loevad mõlemat.
Räägime info kättesaadavusest 24 tundi ööpäevas, milleta enam elu ette ei kujuta. Olen kuulnud, et ka raamatukogu on astumas esimesi samme, et pakkuda oma teenuseid kontoritundide välisel ajal. Millal võiks see võimalikuks saada?
Sellist funktsiooni, et raamatukogu saab külastada ka töötajate välisel ajal nimetatakse avatud raamatukoguks. See termin on küll natuke naljakas, sest kuidas ta muul ajal suletud on, eriti kui töötajad on tööl? Aga avatud raamatukogu mõte on, et kui lugejal tekib tunne, et tal on kohe vaja ühte uut raamatut, siis tal on võimalus tulla Kärdla Linnaraamatukokku ja see endale laenutada. Muidugi vaid juhul, kui ta on meie lugeja. Süsteem ei ole veel päris toimiv, kuid me liigume selles suunas. On vaja veel mõned viimased sammud ära teha, et saaksime avatud raamatukogu kasutusele võtta. Loomulikult me kõigepealt teavitame inimesi, kui see võimalus kasutamiseks valmis saab ja anname siis vastavad juhised. Keegi ei pea tundma hirmu, et kui ta siia tuleb, hakkab alarm tööle ja varsti tuleb politsei aru pärima. Kes on meie lugejad ja kellele on võimalus antud, nemad saavadki rahulikult siseneda. Ja vajalik on ta sellepärast, et tõepoolest saaks inimene tulla ka pühapäeval või õhtusel ajal raamatukokku. Meil esialgu ei ole plaanis teha seda võimalust kättesaadavaks n-ö 24/7, vaid ikkagi teatud kellaaegadel. See info selgub, kui kõik valmis.
Kui rääkida Skandinaaviast, siis neil on avatud raamatukogude funktsioon olnud kasutuses juba üle kümne aasta. Niisiis pole põhjust hirmuks halbade kavatsustega inimeste ees. Kui Põhjamaades pole nende aastate jooksul midagi juhtunud, siis kas tõesti meil Hiiumaal, kus elame kõige turvalisemas paigas, on see suurim hirm? Ma arvan, et ei ole. Usun, et kõik hakkab ilusti sujuma ja läheb hästi.
Veel ühe Skandinaavia näitena võib tuua selle, et kui avatud raamatukogud alustasid, siis tegelikult laenutajate arv suurenes, sest inimesed polnud enam piiritletud töötajate tööaegadega ja said tulla oma vabal ajal. Vastan kohe ära ka selle, et mis saab töötajatest. Nemad käivad ikka edasi tööl. Nende ülesanded natuke muutuvad, aga töökoormus kindlasti ei vähene. Sest jällegi võib teiste riikide näitel öelda, et töökoormus hoopis kasvab ja võibolla tuleb töötajaid hoopis juurde võtta.
Kui vaadata Kärdla raamatukogu ajalugu, siis ühe läbiva motiivina tuleb esile asukoha muutus. Ajal, kus ehitatakse uusi koolimaju ja spordihooneid, kas võib unistada, et ka raamatukogu saab endale täiesti uue maja?
Ma arvan, et unistamist pole keegi ära keelanud. Unistada võib ikka ja unistada võib päris paljudest asjadest. Mõned unistused on sellised, mis täituvad päris lihtsalt. Mõned jälle sellised, mis ei täitu mitte kunagi. Mina ei hakka muidugi praegu hindama, sest ei ole see aeg ja koht ning me ei tea. Aga kuna ma olen päris palju toonud näiteid meie lähiriikidest, siis Soomes on praegu käes see aeg, kus ehitatakse monitoimitalosid. Need on sellised multifunktsionaalsed majad, kus on koos raamatukogu, lasteaed või kool, noortekeskus, võibolla ka linnavalitsuse infopunkt ja veel erinevad võimalused. Näiteks praegu ehitatakse ühte Turu linna piirkonda sellist keskust, kus on lisaks veel kirik. Ehk siis luteri kirik, raamatukogu, lasteaed ja mõned organisatsioonid veel üheskoos. Ehitatakse uued majad. Kes siis ei tahaks uues majas töötada? Ma ootan seda, et Eestis ka tuleks see aeg, kus tõesti pannakse kokku erinevad organisatsioonid. Sest pole midagi teha, aga rahvastik meil ikkagi väheneb ja vananeb. Oleks hea, kui saaksime olulised teenused koondada ühte kohta, et ei peaks ühest linna otsast teise käima. Hiiumaa mastaabid ei ole küll väga suured, näiteks Kärdla väljaku ümbruses jaksab igaüks jalgsi käia või autogagi sõita, aga suuremates linnades on mugavus väga oluline küsimus – kui juba ühte kohta lähed, siis tahad sealt saada maksimumi. Ma arvan, et see on lähiaastate tulemus ka Eestis, et võetakse omaks sellised keskused.
Küsis TAANIEL PALMISTE
Täispikk videointervjuu on leitav veebikonverentsi “Kas oma juurte eest saab põgeneda?” programmist, leheküljelt raamatukogu.hiiumaa.ee
