Zengövarkonyi on tüüpiline Ungari küla. Kõrgete veerude vahel kulgev paar kivimajadest ääristatud tänavat, keskel aktsendiks barokne kirikutorn.
Põhjuse siiatulekuks andsid kastanipuud (Castanea sativa). Siin on kastaneid kasvatatud sajandeid, tunnistuseks mitmel pool vanad kastanipuud. Paraku jäid need silma halvas mõttes. Kõikjal muu lehtpuuhaljuse kohal võis silmata haralisi kuivanud võrasid. Esialgu tundus, et kõik kastanipuud surevad siin ära. Miks? Lihtsalt nii vanad ja viimase põntsu pannud viimased põuasuved?
Kõndisime külast välja kirde suunas. Saatjaks aina suured varjukad kreeka pähklipuud. Jalase tüveläbimõõduga mespiluse ehk astelpihlaka ning eaka poolkuivanud mandlipuu vahelt paistis kõrge mäekuppel. Teisal aga rullus laugem vaade kaugustesse. See meenutas Mulgimaad, ehk küll vägevamas mõõtkavas.
Seal enneaegselt kuivanud maisipõllu taga paistis sihtmärk: eriti jämedate kastanipuude istandik. Nende puhulgi näis, et nad on puha surnud, aina ahastavad paljad oksatüükad taevasse turritamas. Kuid teistest eraldi kasvav “Ellujääja” nimeline paistis täitsa haljas, kui ladvaotsad välja arvata. Tegemist on
Ungari ühe jämedaima kastanipuuga, tüveümbermõõt 770 sentimeetrit. Ilmelt meenutab ta mõnd lääne-eestilikku põlispuud: lai ja masajas, madal. Puu juurde jõudnud, selgus paraku, et enam ei moodusta ta ühtset tüve. Pigem koosneb eraldi seisvatest harudest, on seest tühjaks jäänud. Pealegi on ta põlenud, söestunud jäljed mustendasid.
See iidne puu oli aga alles sissejuhatus eesootavale. Rõõmuga avastasin, et tegelikult pole kastanimets seestpoolt üldsegi nii troostitu kui eemalt tundus. Jah, ladvad on kuivanud, mõni keskne tüvigi, ent kastanid on tüvede jalamilt kasvatanud uusi elujõulisi puuharusid, nende vahel hiidjämedad tüved veel suuresti elus.
Üheteistkümne aasta eest sai telgitud Edela-Ungari ühes kastaniistanduses, ent sealsed olid üpris poisikesed võrreldes Zengövarkonyi puudega. Mitmete tüvede läbimõõt ulatus kuue jala ehki ligi kahe meetrini. Ühe tüvesilindri läbimõõt küündis kaheksa jalani. See puu on veel üsna tervenisti elus, ehkki ladvad siiski kuivanud. Ning tema naabruses kolmeharulise kastanipuu läbimõõt lausa 11 jalga. See on siis üle 3 meetri! Jämedam kui meie Tamme-Lauri tamm. Ehk küll selle keskne haru on peagu surnud, äärmisedki osalt kuivanud, aga kõrvalt tõusevad noored harud. Tundub, kui võiks kastanipuu elada sedasi uuenedes igavesti. Justnagu meie pärnad. Iseenesest meenuski siin miskipärast Saarnaki Pärnamäe ränk, midagi pärnalikku oli neis tüvedes. Ent muidugi mõõtmatult vägevamad on nad. Ja kastan on siiski midagi muud. Pikkade nahkjate lehtedega auväärne lõunamaine viljapuu. Ühtlasi kasulik ja teisalt lihtsalt väga ilus. Hea varjupuu on ta ka. Siin tiheda lehestiku vilus oli tükati säilinud rohetavat rohtugi, sellal kui kõikjal mujal armutult kuivaks kõrbenud.
Muide, mis viljadesse puutub, siis tänavu paistab ka Eestis olevat hea kastaniaasta. Kliimasoojenemine näikse lubavat Castanea sativat nüüd meil põhjamaalgi kasvatada, pole enam päris lootusetu üritus. Sõrves sirgub kümnemeetrine puu, mul Hiiumaal koduaias on suutnud üle nelja meetri kasvada. Latv puha helerohelisi ogalisi siilvilju täis. Paraku on kastan risttolmleja puu, vajab teist enda kõrvale, et ikka rohkem tuumakaid kastaneid tekkida saaks. Ja iseküsimus on, kas nad meie oludes valmis küpseda jõuavad. Vähemasti Riia botaanikaaias ning Sõrveski on see siiski vahel õnnestunud.
