Kõndides selles Pärnumaa värviseenemetsas, muutus ümbrus nõlva all aina paeluvamaks. Tundus kohe juba nagu põlismetsa moodi.
Kuuskede seas nägid mõned siledakorbalised männid välja õige eakad. Oli paar jalal kuivanud, vintis tüvega mändi, oli maha langenuid, sammal juba peal. Ja mustikate ning metskastikute vahele siginesid lagedamad samblalaigud, kus põhiliselt kasvas metsakäharikku ja tibake ka piipheina. Paik hakkas mulle meenutama üht paari kuu eest Kilingi lähistel nähtud metsa, kust otsisin ja ka leidsin roomavat öövilget. Küll natukese, ent siiski. Siinne mets paistis nüüd kah vägagi tolle öövilkemetsa moodi.
Ja ütle nüüd: öövilge! Üks väheldane roheline lehekimbuke. Ja veel üks! Kutsusin kohaliku elaniku Merikese
kaema – et, palun, meie metsade ainus igihaljas orhidee. Ja et ega ta igal sammul sedasi kergesti muidu ette ei jää. Merike polnud kunagi säärast liblet näinud. Nojah, eks na väike ka, vabalt võib ju kahe silma vahele jääda, arvas ta. Öövilke isepärased karvased õied jäid mul küll esitlemata. Seepärast, et ühtegi õievart ei paistnud.
Veidi edasi uurinud, silmasin öövilkeid veel. Nüüd juba kauni helemustrilise lehega vormi. Kohe mitu head rosetti lähestikku. Ja ka õievars! Nojah, juba küll viljunud. Oma pooleteise vaksa pikkusega oli tegu õige korraliku varrega!
Öövilkelehekesi jäi samblas ette edaspidigi. Nii mustriga kui ilma. Ja ka paar viljavart, küll väheldasemad esmanähtust.
Siinsamas valendasid plastpostid – neli lähestikku, neli eemal laiemalt asetatud. Mingid seireruudud? Nii ongi. Kiri postil teatas, et siin asub Tartu ülikooli ja maaülikooli metsa elurikkuse uuringuala.
Küllap tehakse uuringuid eeskätt nende öövilgete pärast, oletasin. Ja vahest siis vähemalt seda metsa siin niiöelda uuendama ei hakata? Lageraie mõjuks öövilke kasvukohale küllap üsna hävitavalt.
