Esmaspäeval, täpselt vanaparuni Robert Eginhardi 200. sünniaastapäeval esitles Hiiumaa muuseumi teadusdirektor Helgi Põllo tema ja ta abikaasa elusuuruses nukkusid.
Mõte, panna Hiiumaa muuseumi Pika maja ruumi, kus esitletakse Kärdla kalevivabriku omanike Ungern-Sternbergide elustiili, välja vanaparuni ja tema proua elusuuruses kujud, sündis neli aastat tagasi. Nüüd jõudsid Viljandis valmistatud kujud kohale ja esmaspäevasele esitlusele kogunes seltskond asjahuvilisi peolaudade taha, et neid vastu võtta.
Helgi Põllo rääkis esmalt Robert Eginhardi vanaisast Cristian Renatusest ja isast, Paslepas sündinud Karl Johan Emmanuel von Ungern-Sternbergist, kes oli õppinud kunstnik, natuke ka vanaparuni õdedest-vendadest ja tutvustas siis külalisi.
Natalie Wilhelmine Helene Edle von Ungern-Sterberg (neiuna von Rennenkampf) sündis 1823. aastal, sünnitas ja kasvatas üles seitse last. Muuseas, Kärdla kalevivabriku direktor, tuntud ka kui noorparun Ernst Otto Adam (1850–1928) oli neist neljas.
Natalie abikaasa Robert Eginhard von Ungern-Sternberg sündis vana kalendri järgi 31. detsembril 1813, uue kalendri järgi 13. jaanuaril 1814. Ta kasvas suure, kümneliikmelise pere eelviimase lapsena. Robert Eginhard õppis koos venna Otto Rudolfiga Berliinis loodusteadusi, täiendas end Saksamaal ja Belgias tekstiilitootmise alal ja asus oma onupoegade kutsel 1835. aastal vaid 22aastasena juhtima Hiiu-Kärdla kalevivabrikut. Kümmekond aastat endast noorema naise tõi värske abielumees 1844. aastal ilmselt just sellesse majja, mida hiidlased Pikaks majaks kutsuma hakkasid ja kus nüüd asub Hiiumaa muuseumi peakorter.
Kärdla arendajad
Tema teeneks tuleb lugeda suurejoonelist Kärdla töölisasula arendamise plaani, mida ta asus ellu viima aastal 1844. Omas ajas oli see väga uuenduslik – ehitada tööliste elamud kindla plaani järgi, kujundades seejuures ka maja ümbritseva õueala. “Ta oli visionäär ja ma olen päris kindel, et kui ei oleks olnud siin sellise kaugeleulatuva ja kõike arvestava perekonna läbimõeldud tegevust, oleks Kärdla võinud olla hoopis teistsugune,” rääkis Põllo.
Selle arenduse eest pälvisid Ungern-Sternbergid palju tunnustust ka Eestist kaugemal. Hiidlased võivad rahul olla, et vanaparun toetas koolide, haigla, sadama, kirikute, veevärgi ehitamist, laulu- ja pasunakoori, raamatukogu, kino jm asutamist.
Vanaparun lahkus siitilmast 84aastasena 18. jaanuaril 1898. Tema abikaasa elas 86aastaseks ja suri 1909. aastal. “Need kaks inimest pühendasid kogu oma elu Kärdla arendamisele ja kujundamisele ja tegid seda, ma arvan, suure südamesoojusega, sest see siin oli nende kodu,” ütles Põllo ja kutsus kõiki koju tagasi tulnud vanapaarile külla.
Nukkude valmistamist alustas Viljandi kultuuriakadeemia kunstnik ja lavakujundaja Kersti Rattus, nendega tegeles ka nukumeister Airi Look, kostüümide õmbleja Katrin Leete ja teatrikunstnik Mae Kivilo. Pärast vahepealset pausi valmis paari ajastukohane riietus, milles muuseas kasutatud ka Kärdla kalevivabriku kalevit.
