Eesti kõige äranülitum maakond on küllap Läänemaa. Vaadates praegust rümbatükikest kaardil – polegi teist enam eriti alles.
Nojah, et Hiiumaa niiöelda iseseisvaks sai millalgi 1946ndal aastal, see on arusaadav. Ikkagi meretagune värk. 50ndatel oli pisikeste maarajoonide aeg.
Läänemaa lõunaosas asus Lihula rajoon, nüüdne Pärnumaa alla tõtanud Lääneranna vald. Idaosas oli Märjamaa rajoon, praegune Märjamaa vald – seegi kõik puha ajalooline Läänemaa. Tänapäeval kuulub see Raplamaa koosseisu, ehkki Raplaga ei seo Märjamaa kanti vist just väga palju. Ilmekaks näiteks on nigel bussiühendus. Näiteks nädalavahetusel väljub Märjamaalt Raplasse viimane buss kell 12.20 päeval!
Septembris põiklesin väiksel huvireisil just seal, endisel Ida-Läänemaal. Tekkis väike paus ümberistumiste vahel Vana-Vigalas. Kuidagi üks ära ja omaette maanurk tundub too. Ei kuulu õieti kuhugi eriti, ehkki Märjamaa kaua vastu punninud Vigala valla nüüd endasse on neelanud.Vigala tunnuseks on pikk maanteed palistav lehiseallee, ametikool ja mõisasüda. Nõndasamuti mõisast lõunas asuvad Hirveaed ja raudteejaamahoone. Aina kaugemale minevikku vajub see aeg, mil siit Tallinn-Virtsu rong läbi sõitis ja peatuse tegi.
Ei Hirveaia pargi ega raudteejaamani ma sel soojal-sumedal päikeselisel hilissuve päeval jõudnud. Kaesin vaid mõisa ümber ringi. Stend teavitas, et Vigala (Fickel) esmamainimine oli 1339. aastal. Mõisa asemel olnud siin hoopiski Sikenkose küla. Mõisa sissesõidutee äärsed lehised istutati 1740ndatel aastatel. Vaatasin nende rivi ja imestasin: lehised nagu lehised ikka, kas tõesti nii vanad? Kahel pool kulgevad tiigid, kahjuks paksus rohelises lemlekõntsas.
Elupuud pärinevad aga 19. sajandi keskelt. Erinevalt hiigelelupuust ei kasva harilik elupuu eriti võimsaks, ent siin olid nad igati silmapaistvad. Eriti üks punt, mille keskelt üles vaadates tundus, nagu sihiks silm mammutipuude latvu. Muidugi vaid väliselt, mõõdud jäävad siiski suhteliselt tagasihoidlikeks. Jämedaima tüve läbimõõt küündis kahe jala, sihvakad ladvad oma kahekümne meetri ligi sirutamas. Kuid hariliku elupuu kohta, jah, suurepärased. Ma polnud elu sees nii suuri Thuja occidentalis’eid näinud, nad täiesti lummasid.
Mõisahäärberi katust katab Eestis nii ootamatu lamekividest katus. Säärased katusekivid on väga tavalised meist kaugel lõuna pool, Ungaris näiteks. Hoonele annavad nad toreda aktsendi.
Piklik laialehine park kulgeb mõisa tagant eemale. Ühes küljes oma orus Konuvere jõgi. Vastaskalda lauge veeru taga avardus lage vaade.
Keldrimäe kõrval sirutus üles saarepuu. Arvuliselt võttes ei ole maapinnalt tüve läbimõõt neli jalga ehk teab mis väga. Ometi näis see sammaldunud tüvesamba ja sulgja lehestikuga puu lausa troopiliselt eksootiline. Sest paraku ei ole meil vanu ja hea tervise juures saarepuid just ülemäära palju. Selle kümnendi algul puhkenud tõvepuhang tappis hulga saari ja jättis paljud kiratsema.
Parki elavdasid parematel päevadel paisutatud tiigikesed. Nüüd aga paistsid teised pooltühjad ja lemlelised. Nojah, eks põuasuvi ju kah selja taga.
Pargi tagaosas on laululava ja jõeäärne ujumiskoht oma vaba veepinnaga. Soodisopis kerkisid konnaosjade seas rammusad luigelilled. Luigelilli peaks Läänemaa jõgede ääres üsna mitmel pool kasvama. Meil Hiiumaal on aga kõigest üksainus kasvukoht, Kärdla Nuutri jões.
Laululava vastas laiutas vägev lehis. Pärnad pildusid sips ja saps lehti. Veel oli kõik siiski suveroheline.
Nüüd sai jalgtee serval saatjaks pikk-pikk paekivist Näljamüür, millel olla pikkust täpipealt 222 meetrit. 1867. aastal oli viljaikaldus ning mõis lasi talupoegadel ehitada müüri, andes vastutasuks vilja. Müüriehitus oli kõva ettevõtmine, sest viirsavidel asuvas Vigalas pole kive õieti ollagi. Kivid toodi taliteed mööda üle Avaste soo paerikkast Koonga kandist.
Pargipuude seas paistis kolm Põhja-Ameerikast pärit punast tamme. Kuid nad pole veel eriti vanad, toekama tüve läbimõõt alles üks jalg. Kui erinevaid võõrpuuliike näha tahta, peaks ikka Hirveaeda kaema minema. Noh, võibolla tasuks millagi teine kordki siitkaudu reisipõige teha.
Buss vuras Vigalast Märjamaa poole. Teeäärsele lageraielangile on seemneks jäetud vanu lehiseid, paraku ei paistnud need mingit uuendust andvat. Pole euroopa lehis? Kuskilt on mul meeles väide, et Eestis pidavat looduslikku järelkasvu hästi andma ainult euroopa lehis.
