Tuleb nõustuda Läti kirjaniku ja tõlkija Anna Žigurega, et vana Jelgava vaim on surnud, õigem oleks öelda, see tapeti kohe pärast sõda.
Anna Žigure on kirjutanud: “Mulle meeldib Jelgavasse tulla tuisuse ilmaga. Sõites üle Lielupe silla, on vaevu märgata Bartolimeo Francesco Rastrelli 1738. aastal projekteeritud lossi siluetti. See Itaalias sündinud arhitekt on kavandanud ka kuulsa Peterburi Talvepalee. /—/ Läbi lumetuisu on näha ka kirikutorne – gooti stiilis saledaid luteri ja katoliku kirikuid ning õigeusu kirikute sibulakujulisi kupleid. Üks torn oleks jäänud justkui lõpetamata. Need on kunagise Kolmainu kiriku varemed. Kui tuisk on tihe, polegi muud näha. Võib ette kujutada, et see ongi sama vana Jelgava, mis sajandeid uhkustas oma iluga ja mille roll oli oluline kogu Euroopas.”
Linna õitsenguks peetakse hertsog Jakobi aega, eriti alates 1652. aastast, mil Jelgava sai Kuramaa hertsogiriigi pealinnaks. Jelgava oli Läti vaimuelu keskuseks. 1755. aastal loodi esimene kõrgkool Läti alal: Academia Petrina, mille tornis avati 1782. aastal Läti esimene observatoorium. 1801 muudeti Academia Petrina ülikooliks, ent vaid 109 päeva sai ta seda olla, sest Aleksander I käsul avati ülikool taas Tartus. Läti ärkamisaeg XIX sajandi lõpul sai alguse Jelgavast, siin hakkas 1882. aastal ilmuma esimene lätikeelne ajaleht.
Esimese hoobi andis linnale I maailmasõda. Lasti õhku sillad, põletati loss, Academia Petrina ja palju muid hooneid.
1939 toodi taastatud Jelgava lossi Läti ülikooli põllumajandusteaduskond, millest kujunes uus ülikool. Võib öelda, et Jelgava oli lätlastele sama, mis eestlastele Tartu.
Anna Žigure: “…Punaarmee rünnak kestis 3.–12. augustini (1944). Kahurväe turmtulega purustati 90 protsenti majadest. Siiski olid paljude põlenud majade müürid terved. Kui oleks olnud tahtmist, oleks võinud linna taastada. Läks aga vastupidi. 1944. aasta sügisel ja 1945. aastal filmiti Jelgavas kunstilist filmi Stalingradi lahingust. Linn, mis oli sajandite jooksul üle elanud palju lahinguid, võõrvõime ja okupatsioone, hävitati täielikult “kunsti nimel”. See oli lõpp. Koos purustatud lossi, majade, koolide, haiglate, seltsimajade, vabrikute, arvukate põgenikega suri ka vana Jelgava vaim.”
Jelgava saatus on väga sarnane meie Narvaga. Ka Narvas oleks võinud vana linnasüdame taastada, kuid nõukogude võim ehitas asemele hoopis ilmetu üürikasarmute kogumiku. Ka Jelgavasse valgus massiliselt rahvast Venemaa aladelt. Jelgava suleti välismaalastele, sest seal paiknesid sõjaväeosad ja sõjatehnika.
Seda kõike ma 14 aasta eest Jelgavast läbi hääletades ei teadnud. Vaatasin vaid, et on üks mõttetu “nõukalinn”. Pilku paelus vaid üks ette jäänud telliskirik. Küllap oli see 1567. aastast pärit luterlik Anna kirik, mis on praegu Jelgava kõige vanem hoone.
Lielupe silla naabruses kerkib valge Kolmainu kiriku torn. Pärineb see 1688. aastast. 1862 ehitati see veelgi kõrgemaks, torni tipp küünitas koguni 80,5 meetrini. Sõjas sai kirik kõvasti kannatada. 1954 lasi nõukogude sõjavägi müürid õhku, jättes oma vajaduste rahuldamiseks alles vaid torni. 2010. aastal 50meetrine torn renoveeriti. Iselaadne klaaskatus, mille alt avaneb avar panoraamvaade, ehitati juba 2004. Nüüd asub tornis infopunkt ja paik on külastajatele avatud.
Ülejäänud Jelgava kirikud, ehkki väliselt vanamoelised, on suhteliselt uued, pärinedes XIX sajandi lõpust ja XX sajandi algusest.
Jelgava uhkuseks on jõesaarel, pöögirikkas pargis asuv ruudukujuline, suure sisehooviga hiiglaslik loss, mille üks külg avaneb Lielupe jõele. Tõeline kohalik Talvepalee! Pidevalt saalivad noorte hordid: lossis asub Läti põllumajandusakadeemia. Tänu üliõpilastele on nõukogude ajastu pitseriga linnas meeldivalt nooruslik õhkkond.
Jelgava kauneimaks hooneks pean ma aga hoopis Academia Petrinat. See kuidagi pidulikult ja kergelt mõjuv roosa-valge barokne hoone annab aimu, kui kaunis võis kunagi olla Jelgava.
Tagasi kodus, lehitsedes kaasa toodud brožüüri, avastasin korraga turismiatraktsiooni “Jelgava vanalinn”. Ei, mitte seal jõe ääres ei asu ta, vaid endisest vanalinnast lääne pool. Küllap on tegu toonase äärelinnaga, väikese killuga Jelgavast, mis pääses viimase sõja hävitustööst. Sealsed puithooned pärinevad XVIII ja XIX sajandist, luues väikelinliku koduse õhustiku. Paari aasta eest viidi seal läbi renoveerimistööd, laoti uued kõnniteed, taastati munakivitänavad, lisati sobivad laternad. Kahju, et Jelgavas olles seal teadmatusest käimata jäi! Kindlasti oleks sellest linnast siis üks meeldiv mälestus lisaks jäänud. Aga noh, vähemalt on nüüd põhjust kunagi Jelgavasse tagasi minna.
