Väike tiir Kärdla peal

Maria Ruubas

Millal Sina viimati Kärdlas käisid? Mitte, et niisama korra, et asiseid asju ajada. Vaid võtsid päriselt aega, et Kärdlas kulgeda. Ehk polegi sa seda veel teinud ning kõikidesse meie aedlinnaku saladustesse polegi sind veel pühendatud. Või oled hoopis tihe kruiisija, kes Kärdla risti ja põiki läbi käinud, kujutanud end elama umbes täpselt kümnesse majja ning topelt sama paljudesse aedadesse uudistavalt piilunud ning õhanud, et oh, küll on ilus.
Muidu ju arvatakse, et see kõige-kõigem saare vaade on lambad Kassaris kadakate vahel muru nosimas. Aga Kärdla suudab üllatada – pakkuda hetki ja vaateid, millest esmapilgul ehk üle või mööda või ümber vaadatakse. See on selline salaarmastus. Kasvab su külge ja siis tuletab end ikka ja jälle aeg-ajalt meelde. Ja päris lahti ei saa temast kunagi. Isegi, kui oled mujale end paika seadnud.
Enda Kärdla jalutuskäike, olgu nad siis vaimusilmas või päris, alustan ma alati vana elektrijaama tagant. Kord eelmises elus oli rõõm ja au viivuks elada korteris, kus oli oliivipuu ja Arvo Pärdi muusika ja Tõnu Õnnepalu kirjaread ning sellest alates on mu kulgemiste algus ning lõpp alati just seal. Oma mõtteis – ning nendeks on need ka jäänud – sai lugematu arv kordi elektrijaamas korraldatud aina põnevamaid ning huvitavamaid ettevõtmisi. Ja seal asub üks Kärdla trummidest, mille ma salamisi enda omaks kuulutasin.
Sealt kulgesin mööda Pikka tänavat kuni Kalamaja tänava ristini. Tänav, mis kõigile pealinna vähem või rohkem hipteritele (lähen ise ka selle määratluse alla, kuigi Tallinnas pole hea viis aastat elanud) peaks kuidagi keskmisest kodusem tunduma. Ja nurga peal on vana puust maja, mis kunagi kuulus linna pagarile. Ei mäleta linn enam seda pagarit ja ei mäleta ma enam, mis ajal see pagar tegutses. Aga ausalt iga kord majast mööda minnes tunnen sooja leiva lõhna küll. Ja sealt üle tee on üks võluvamaid maakeldreid, millega minu teed ristunud on. Huvitav, mis seal riiulitel on, mis on sisse tehtud, mis moosiks keedetud?
Sealt mitte enam väga pika jalutuse kaugusel elab juba ju Tuuli. Ma arvan, et Tuuli oli just see inimene, kes pühendas mind saladusse, et miks laupäeva pärastlõunal Kärdla keskväljakul kõndides võid järsku mõelda, kus kõik on ning miks ja kuidas olen siia saarele jäänud ihuüksinda. Näiteks kui mõni kord tuled Arno juurest kinost. Ja justkui ei olnud üksinda saalis, aga näe väljakul ei hingelist. Siis lihtsalt ma veel ei teadnud, et ükski endast lugupidav hiidlane ei saa eksida kohaliku traditsiooni vastu – saunaõhtu! Järgnevatel kordadel tundes mõrkjat kirbet lõhna vallutamas linna tead juba nii mõndagi sellest, mida see aroom peidab ning reedab.
Aga kui sealt ikka õkva edasi lasta, siis tuleb juba Heleri kunagine kodu. Ainul mõni samm jääb puudu Arteesia kaevust. Kus ilmselgelt võluvesi. Sellega silmi pestes muutub maailm kohe kaunimaks ja seda vett juues on küll tunne, et on justkui tervistavatel vetel käidud. Igatahes selles aias, millel kaevuga vaid mõni samm vahet, olen ma istunud tunde, rääkinud Hiiumaa tundest, plaaninud plaane Hiiumaa tunde koge­miseks. Hiliste õhtutundideni. Silm ei seletanud enam vestluspartneri kontuure ja natuke jahe puges sisse. Üll sai tõmmatud Vaemla villavabriku kudum. Lemmik on pisike lammas, kes end oskuslikult villatortide vahele ära peitnud, kes aitab hiidlastel või Hiiumaa armastusega nakatunuid üksteist maa­ilmas mitte ära kaotada!
Nüüd on juba valikuid. Kui ma majade vahelt otse edasi seiklen, siis jõuab Tiigi tänava lõpus Kärdla matkaraja alguseni. Kui veel seda rada argiselt kasutasin, sai sealt Tõrvanina randa. Oli hea teada, et suure Kärdla linnamelu võib õite kergesti vahetada metsakohina ja meremühina vastu. Aga tihti keerasin ma sealt kaevu juurest hoopis paremale. Ja siis oli mul aega piiluda aedadesse ja valida maju tulevikuks või hoopis teekaaslastega Hiiumaa jutte rääkida. Ja siis üks hetk saab pöörata Vallist vasakule Kopli tänavale ja see läheb nii kitsukeseks, et sul on tunne, et kõik nendes majades elavad inimesed ka juba kuulevad ja teavad sinuga Hiiumaa plaane pidada. Sel hetkel, kui see mõte tundub juba õige kodusena, oled sa ühtäkki jõudnud ristteele, täpsemalt Pika ja Kalamaja risti.
Esteks ei ole see üldse mingit pidi loogiline. Aga siis juba, kui oled mõelnud, et ainuke asi, mis seda müsteeriumit aitab lahendada, on üks Baabade Pavlova, ja seadnud sammud Vabrikuväljakule. No vot ja siis juba tundub ainuõige, et sa just täpselt sinna risti tagasi jõudsid. Ja nüüd me alles jõuame selle kõige magusama osani. Ei. Ma ei räägi ainult Pavlovast. Muidugi ei ole suuremat rõõmu, kui astuda Baabadesse, et saada osa Ave ja Aeda maailmast. Rääkida maad ja ilmad kokku. Süüa lisaks veel üks brownie ka. No, sest, kes teab, millal jälle saab. Suvi on üürike.
Aga siis saab ju piiluda veel muuseumisse. Koht, kus on pärandi kodu. Inspiratsiooni ja motivatsiooni, et kuidas luua enda pärandit ja seda lugu, mida loome, paigutada ühte suuremasse konteksti. Võib-olla ehk omamoodi ja ehk isemoodi. Aga lõpuks saab pärand sellest nii ainult rikkam ning värvilisem. No ja siis ei ole enam vahet, mis tee sa valid, aga sadamasse jõutud saab niikuinii. Näe, sealt tullaksegi merelt. Tuleb vaatama jääda. Alus on uus, aga mehed tuttavad. Meri ja mehed, lahutamatu osa saare elust. Tegelikult on see üldsegi Ly, keda pean tänama, et merearmastusega nakatatud olen.
Ja siis, kui isu sadamast on täis, siis pööran paremale politseimaja juurest jalgrada mööda lähen purde peale. Seal on vist jalgu kõlgutatud tuhandeid kordi, sadu kordi antud karastava suplusega päevale algus ning soojas merevees pandud sumedatele õhtutele punkt. On unistatud kaugetest kohtadest ja oldud tänulik, et saab viibida just selles hetkes. Idüllilises väikelinnas, kus tooni annavad kõik need inimesed, keda kohtad, kõik need kohad, mida märkad, kõik need tunded, mida tunned ja kõik need hetked, mida koguda. Ja kui nüüd vähegi viitsimist on, siis tuleks ainult mööda teed edasi lasta ja siis jõuaks välja Roograhu sadamasse. Aga midagi peab juba järgmisteks jalutuskäikudeks ka jätma….