Erakogu Professor Pullat on aastal 2004 avaldanud põneva ülevaateteose “Lootuste linn Peterburi ja eesti haritlaskonna kujunemine kuni 1917”. Uus raamat “Oma alma materit otsimas” on mõnes mõttes selle väärikaks järjeks, siingi ei saa mööda Peterburi (ega Riia) tõmbe- ja kiirgusjõuta – nii ilusasti kõnelevad teadlased nende suurlinnade omaaegsest rollist. Peterburi oli tsaaririigis eestlaste arvu poolest suurim Eesti linn, kus elas ligi 10 000 eestlast, mida oli rohkem kui üheski Eesti linnas. Peterburi, Riia ja vabalinna Danzigi tehnikakõrgkoolid, Saksamaa ja muu
Euroopa vastavad haridusasutused valmistasidki ette esimesi Eesti insenere ja arhitekte. Erinevate koolide käsitlusi juhatavad sümpaatselt sisse vanad fotod ülikooli-linnade miljööst.
Arhiiviallikaid jm dokumente analüüsides püüavad autorid tungida tõele võimalikult lähemale. Iga inseneri või arhitekti kohta loomulikult ei õnnestu samavõrd täpseid andmeid esitada, kuna Teine maailmasõda pühkis meie inimeste jäljed kas ära või segi ning allikmaterjalid pole seetõttu enam ühtmoodi kättesaadavad.
Kõrgkoolide ja õppurite lood põimuvad loogiliselt teemade kaupa. Saame tuttavamaks nendega, kes panid noorele Eesti riigi majandusele aluse: “Visalt, vahel ka lausa kangelaslikult, ületades sageli suuri majanduslikke raskusi, pürgisid nad teadmiste, kõrghariduse poole. Tänu neile noortele kujunes Eestist euroopaliku sisu ja mainega riik” (lk 390). Meie rahva ja riigi arengute mõistmiseks kaasajal on hädavajalik tunda nähtuste allikaid, juuri, rõhutavad autorid.
Peterburis ja Riias õppis arusaadavalt kõige rohkem Eesti päritolu noori – antud käsitluses piirduti vaid säravamate näidetega, kuna aga kõik väärivad omaette “uut, põhjalikku ja nüüdisaegset käsitlust” (lk 392). Monograafia annab esmakordselt ette-kujutuse, kui palju Eesti noori läks kaugematesse Euroopa tehnikakõrgkoolidesse õppima. Mis valikuid mõjutas, jääb muidugi teadmata.
Analüüsitakse erialade populaarsust eestlaste seas eri kõrgkoolides (lk 397), samuti võrreldakse linnade eelistusi baltisaksa päritolu ja eestlastest noorte vahel (lk 395). Monograafia pakub lähtekohti edasisteks uurimusteks, eriti loodetakse tulevikus kõrvutada meie tehnikaharitlaskonda teiste lähiriikidega.
Esimene suurem haridusrände laine saabus 1920. aastate alguses. Autorid kahetsevad, et enne Teist maailmasõda jõudsid doktorikraadini üksikud. Sellele vaatamata rõhutatakse: “Noored tehnika-
haritlased võimaldasid Eestil astuda suure sammu linnastunud industriaalse ühiskonna poole. Olgugi et sõjad ja okupatsioonid katkestasid Eesti loomuliku arengu, polnud toonaste inseneride ja arhitektide töö asjata, sest teatud järjepidevus õnneks säilis” (lk 399).
Eesti haritlaskond ei jäänud puutumata küüditamistest ega põgenemisest läände. Siberisse sattunuist jõudis osa koju tagasi ning nemad panid aluse uutele tehnikaharitlaste põlvkondadele.
Huvitavaid tegelasi
Uurimuse autorid toovad lugejani erakordselt põnevaid seoseid ja fakte.
Trehvasin uurimuses muuhulgas üht hiidlaste järeltulijat, Zürichis lühikest aega õppinud Hugo Oengot e Hugo Arnold Õngot (1907–1978), kes oli Tallinna Tehnikainstituudi esimene lõpetaja 1936. Allmärkusest selgub, et Hugo isa Gustav oli sündinud Pühalepa kihelkonnas, lõpetanud Paldiski merekooli ja sõitnud purjelaevade kaptenina, seejärel teenis reisiauriku “Progress” kaptenina, sõites mandri ja Hiiumaa vahel, ning 15 aastat Kärdla kalevivabriku ostetud aurulaeva “Grenen” kaptenina. Hugo Oengost sai TTÜ õppejõud, hiljem ta vallandati 1948 usuliste vaadete pärast. (Lk 344–346).
Saarlastest väärib teiste hulgas nimetamist Kuressaares sündinud arhitekt Peeter Tarvas, kes kavandas “Sõpruse” kino Tallinnas.
Kohvilähkritele pakub vast huvi Brnos lühikest aega elektrotehnikat õppinud Nikolai Kultas, keda tohib pidada espresso-kohvi maaletoojaks. “Kohvi tuleb ikka keeta üksikute klaaside kaupa, see annab kohvile rohkem aroomi,” ütles ta Tartu kohvikupidajale, sest oli Brnos hea kohviga ära harjunud. Kultas avas Tartus Apollo kino ja Tallinnas kohvikud, pärast veetis 20 aastat Siberis (lk 317).
Toon mõned näited veel tehnikateaduste ja ajakirjanduse piirimailt. Ajakirjandusloolastele on hästi tuttav iseõppinud insener Jüri Jürison ning tema “Eestimehe teekond ümber maailma “Askoldi” laeva peal”, vt Loomingu Raamatukogu 25/26, Tallinn 1975 (raamatus tema kohta lk 40). Maamõõtjana teenisid leiba näiteks Eesti Postimehe ja Oleviku Lisa toimetaja Jakob Tülk või metsateadlane ja kuukirja Eesti Mets toimetaja Edgar Vester. Pullati ja Liibeki raamatus neid muidugi ei ole, küll aga on maamõõdutöögi üks tehnilisi erialasid.
Ringhäälingujuht Friedrich Olbrei oli õppinud Riias, Peterburis ja Toulouse’is, tema pani aluse Eesti kaitseväe raadiosidele, mõjutas oluliselt ringhäälingu ja raadio-tööstuse arengut, hiljem oli Siberis vangis ja asumisel, aga kodumaale tagasi jõudnuna läks teda endiselt tehnikaeksperdina vaja.
Arhitekt Alar Kotli, keda teame vähemalt Tallinna laululava kavandajana, toimetas kultuuriajakirjade arhitektuuriosi ja avaldas ehitusalaseid artikleid mujalgi. Raamatust leiab tema lummava värvigammaga “Danzigi vaate” (lk 115), samuti ilmekad ja humoorikad joonistused oma professorist (lk 162). Danzigi tehnikakõrgkool oli hästi rahastatud ajakohane saksakeelne õppeasutus, ja Danzigis kui vabalinnas oli oma raha: kulden. Danzigis õppinud eestlaste korporatsioon kandis nime Wäinla.
Karlsruhes tudeeris arhitekt Arnold Matteus, kes teenis juba enne kõrgkoolis õppimist ülalpidamist aja-lehtede ja ajakirjade kirjasaatjana, 1920–21 oli ta Tallinna Teataja toimetuse sekretärgi. Insener ja haridustegelane Herman Voldemar Reier oli Eesti Tehnika Seltsi Ajakirja peatoimetaja 1919–22. Ajakirjanduse ajalukku on jätnud oma jäljed veel keemik Paul Kogermann, geograaf August Tammekann, insener Valter Vöölmann, kes oli Tehnika Ajakirja viimane toimetaja enne Teist maailmasõda, ja mitmed teised.
Mälestuspiltidega põimitud elu- ja edulood Pullati ja Liibeki uurimuses on paraku teinekord traagilised. Kui oleks õnnestunud vältida Teist maailmasõda, oleks Eesti elu ja arengud kindlasti suuresti erinevad, märgivad raamatu autorid.
Suurkäsitlus tööstusühiskonna ja tehnikakultuuri küpsemisest, inseneride ja arhitektide hariduslikust taustast ning serviti Tallinna
Tehnikaülikooli kujunemisloost on sündinud austusväärses koostöös: lk 18 on toodud pikk nimekiri, keda autorid tänavad. Uurimus on omaette nii aja- kui ruumimahukas. Kellele meeldivad numbrid, siis monograafia sisaldab rohkem kui poole tuhande Eesti noore elusaatust, kes õppisid enne Teist maailmasõda Euroopa tehnikakõrgkoolides. Orienteeruda aitab nimeloend. Sügisel ilmub raamatu tõlge poola keeles.
Raamatut lehitses eesti ajakirjanduse ajaloo uurija
ANU PALLAS
