Heiki Avent Eelmisel nädalal tunnustas keskkonnaamet esimest korda silmapaistvamaid pärandniitude majandajaid. 13 nomineeritu seas pälvisid laureaaditiitli Ülle Tamm Manilaiult, Vilja Ilves Alam-Pedjalt ning Tiit ja Ulvi Uusoja
Hiiumaalt Kassarist.
Ulvi ja Tiit Uusoja Ado-Tooma talust on Hiiumaa pärandniitude hooldajad, kes alustasid 90ndatel ja majandavad nüüdseks üle 100 hektari poollooduslikke kooslusi. Enamus nende maadest on rannaniidud, mida on vaja karjatada, et hoida veepiir valdavalt pilliroovaba. Nii on taastunud rannaelustik, kus loomad-linnud ja inimene elavad heas läbisaamises, sedastatakse tänuavalduses.
Uusojade elu-olu ei jää varju
“Teen igapäevast tööd, tunnustuse oleks pidanud saama kõik, kes pärandkooslusi hooldavad,” ütles Ulvi Uusoja tagasihoidlikult ja leidis, et ainult ühe esiltoomine pole aus!
Keskkonnaameti maahoolduse büroo vanemspetsialist Kaie Sarv ütles Hiiu Lehele, et Hiiumaa 96 toetustetaotleja hulgast valis ta konkursile Loodusrikas Eesti kohe Uusojad. Tema sõnul teavad nad enda hooldatavaid loodusväärtusi suurepäraselt, tunnevad linde ja nende pesitsuskohti, isegi seda, millist elupaika neist keegi vajab. Oma teadmisi jagavad nad lahkelt ka teistega. Aastaid on nad võõrustanud Eestimaa Looduse fondi talgulisi, kes on käinud abiks liigikaitsetöödel.
“Nad on siirad, soojad, töökad, teavad, mida teevad, mis asja ajavad,” kinnitas Sarv. “Nii mõnigi on neile öelnud, et, mis sa loll, rabad, ka kerge-
mini saab läbi. Nemad aga liiguvad kurtmata edasi, sütitades ja toetades ka teisi talunikke.”
Uusojade iseloomustamiseks ütles ta veel, et nad elavad ise ning aitavad teisi nii jõu kui nõuga, tundes heameelt ka nende edu üle. “Nad on tagasihoidlikud, vastutulelikud, põhjalikud, samas on nende väärtussüsteem paigas,” kiitis Kaie Sarv, tuues veel ühe meeldiva asjaolu. Kui sageli ei meeldi maaomanikele, kui nende maadel ringi käiakse, siis Ulvi Uusoja jätab ka kiired talutööd kõrvale, kui tarvis näidata linde ja tutvustada nende elutegevust.“Ulvi ja Tiit on tuntud oma maalähedase lihtsuse ja soojuse poolest, mis läbi põimunud töökuse ja loodusearmastusega.”
Elu koos loodusväärtustega
Aastate kaupa on Uusojad karjatanud oma maid, millest enamiku moodustavad rannaniidud ning hoidnud sel moel veepiiri valdavalt pilliroovaba – just nii, nagu sealsele elustikule vaja.
“Eks karjamaal kõndides panen tähele, kus mõni lind pesitseb või millise mätta varjust rästik välja vingerdab,” rääkis Ulvi. “Jumala loomad nad ju kõik!”
Karjamaadel loomi vaatamas käies ei longi ta kunagi niisama – ikka on kaasas abivahend, millega mõni üleliigne noor lehtpuu, põõsas või kadakas eemaldada. Peaaegu iga puu ja põõsa juures võib pererahvas rääkida, miks otsustati just see kasvama jätta või mõni teine maha võtta.
“Sellise kohustuse oleme me ise endale võtnud,” ütles Ulvi lihtsalt ja lisas, et nad tunnevad, et teevad õiget asja. “Kui elukeskkond on terve, siis need, kes seal looduse rüpes elavad, näitavad aeg-ajalt oma näod mulle ette, siis olen õnnelik.”
Ulvi kinnitas, et vähemalt oma maadel pesitsevaid linde tunneb ta küll. “Ja kui ei tunne, siis püüan teda tundma õppida.”
Tema meelest on kurb, et rebaseid, kes linnupesi rüüstavad, on liiga palju. Šaakalit nägi ta ka: “Ilus loom oli, aga ta liikus siit edasi.”
Tiit ja Ulvi tunnevad heameelt, et ka nende neljast lapsest üks, Kalev käib ema-isa jälgedes: “Tihti tuleb ta minu juurde ja räägib, mida laudast või karjamaalt tulles nägi,” räägib Ulvi. “Vahel arutleme, mis see võis olla ja ma väga loodan, et kõik need loodusest ammutatud teadmised annab tema oma lastele edasi.”
HELJA KAPTEIN
helja.kaptein@hiiuleht.ee
