Uurijad leidsid georadariga Pühalepa hiie juurest maa-aluseid rajatisi

Möödunud aasta lõpu poole, 26. ja  27. novembril, käis Pühalepas Põlise leppe kivide juures vilgas tegevus – toimus Eesti suurima megaliitehitise ümbruse uurimine georadariga. Kõik ei kulgenud küll ladusalt, korra kadus koguni lootus üldse midagi avastada, kuid lõpuks tuli piltidelt siiski välja nii mõndagi edasist uurimist väärivat.
Olav Harjo osaühingust Elermo saabus Hiiumaale reedese päeva hommikul koguni kahe georadariga – üks väiksem 2D ja teine suurem 3D. Esimesega oli plaanis läbi käia kivikuheliku otsene ümbrus, suurema ja võimsamaga nende kõrvale jääv muruplats. Nii lihtsalt see kõik ometi ei läinud. Selle asemel, et paralleelselt üks mees ühel, teine teisel platsil masinatega ringi käia ja rõõmsalt tööd teha, tuli ühel hetkel pead hoopis kokku panna, kuidas aastaid niitmata mätlikul muruplatsil üldse uurimist läbi viia.
“Olime selle küll eelnevalt trimmeritega ära niitnud, kuid maa oli sellegipoolest nii ebatasane, et masinat seal peal lükata väga raske, lisaks kannatanuks selle all radaripilt,” selgitas Hector Jimenez, kohalik arhitekt ja üks projekti eestvedajatest. Õnneks tuli naabertalumees pikemalt mõtlemata traktoriga appi ning tõmbas maa sahaga siledaks. Nii jagus tööpäeva veel ka valgesse aega, kuid päeva lõpp jäi siiski pimeda peale ning viimased radaritiirud tehti autotulede valgel.
“Tagantjärele tundun nüüd endale natuke hull, et sellisesse talvisesse aega selle kõik planeerisin, valgel ajal oleks tunduvalt lihtsam olnud,” naeris Hector.
Juhtumisi sattus tol nädala­vahetusel ka just esimest korda krõbedamat külma tegema, nii et teise päeva hommikul, kui mehed varavalges taas platsil paariks tunniks kokku said, näpistas külm neid varbast ja ninast päris korralikult.
“Olav ei andnud mulle esi­algu tulemuste osas väga suuri lootusi, nii et kui laupäeval läbikülmununa koju jõudsin, olin ausalt öeldes kerges, et mitte öelda põhjatus masenduses,” jagas Hector oma muljeid. Seda enam, et esimesel päeval oli kivide ümbrus ajaloohuvilistest kihanud ja see tegi kogu ettevõtmise väga pidulikuks ja rõõmsaks, teise päeva hommikul aga tegutseti kahekesi.
Radarifotode järeltöötlemisel aga hakkas piltidelt riburada­pidi huvitavaid asju välja tulema.
Kontoris koorus tõde
Näiteks leidis georadar värskelt siledaks lükatud platsilt 80 cm sügavusel asuva suure ringikujulise rajatise, mille keskel omakorda mingi objekt. Samalt alalt tuli nähtavale kaks loode-kagu suunalist joont. Olav kirjutab aruandes: “On võimalik, et need on jääkündenõod, mis tekkisid jääaja lõpus, kui jää üle Eesti liikus.” Jääkündenõod on tavaliselt just loode-kagu suunalised. Samas peaks need Olavi sõnul olema kulutatud aluspõhja ehk paekivi kihti, kuid piltidelt tundub, et need algavad madalamalt. “Radargrammidelt on näha, et joone kohas on horisontaalsed pinnad natuke ülesse poole kaardus, mis viitab tühimikule, kus radari­lained liiguvad kiiremini, seega ei ole välistatud, et tegemist on mingi prao või koopaga,” kirjutab ta.
See, et kivihunnik asub paeplatool, oli enne teada. Seni on seda peetud looduslikuks ning paene pind on tõesti Pühalepale väga omane. Georadari fotode põhjal on aga põhjust arvata, et see pole tingimata looduslik paepaljand, vaid võib olla ka mitu tuhat aastat tagasi inimese poolt ehitatud. “Umbes 40 sentimeetri sügavusel maapinnast tulid nähtavale selged jooned, mis võivad olla näiteks künni­jäljed,” selgitas Hector OÜ Elermo koostatud aruannet. “Seega on üks võimalus, et paekiviplaadid on veetud kohta, kus varasemalt asus põld ja nendele on rajatud megaliitehitis.” Lõppkokkuvõttes tekitas uuring palju küsimusi juurde, kuid andis samas ka lootust, et kivide ümbrusest oleks leida nii mõndagi.
Mis edasi?
Järgmiseks soovitas uuringu läbiviija geoloogilise puur­augu rajamist, mis aitaks mõista kivisid ümbritseva maapinna kihte ja oleks abiks georadariuuringu tulemuste tõlgendamisel.
“Olav arvas ka, et kui maad veel tasandame, tasuks georadari uuringut just kivide kõrval asuval platsil korrata,” lisas Hector. Seda on võimalik teha juba kevadel või suve hakul. Veel soovitas Olav arheoloogiliste surfide tegemist georadariuuringus leitud joonte ja ringide paremaks mõistmiseks. Samuti aitaksid surfid saada selgust, kas paekiviplatoo on inim­tekkeline või looduslik ja mida võivad tähendada radaripildilt välja tulnud tühimikud plaatide all.
“Kõik see on juba tõsisem arheoloogiline uurimine, seega edasi saame minna vaid koostöös arheoloogidega ja meil tuleks leida keegi vastava ameti esindaja, kes sooviks end selle paiga uurimisega tõsiselt siduda,” rääkis Hector.
Fantaasia lendab
Kohalikuna kivihunniku ümber jalutades ja arhitektina megaliitehitistest mõeldes on Hectoril ka selle kõigega seoses mitu mõtet ja küsimust tekkinud. Näiteks hakkas ta ühel hetkel kahtlustama, kas kuheliku läheduses asuv Vanapagana kivi sinna üldse juhuslikult sattunud on. “Loodus­jõudude mõjul liikunud kivid on tavaliselt oma kõige lamedama külje peal pikali, kuid Vanapagana rahn on nii teravalt püsti, nagu oleks keegi ta sinna tõstnud,” spekuleeris ta.
Lisaks võib Hectori meelest Pühalepa kiriku asukoht kivihunniku ja Vanapagana kiviga seotud olla. “See on muidugi täiesti mitteametlik ja võib vabalt olla minu fantaasia vili,” alustas ta. “Kuid vanadel pühamutel on alati päikesega mingi seos ja alustuseks mõtlesin vaadata, kus päike oma kõige kõrgemas punktis ehk kell 12.20 nende kivide suhtes asub,” jätkas Hector.
Põlise leppe kivide otsast vaadates on päike sel hetkel just Pühalepa kiriku torni otsas, ja täpselt samasse suunda ehk lõunasse jääb ka Vanapagana kivi. Otimägi, Vanapagana kivi ja Pühalepa kiriku torn on seega omavahel joondatud. “See võib olla juhus, aga siis piisavalt suur, et kontrollida, kas see seda ikka on,” arvas Hector.
“Mind väga huvitab, kas ja kui siis, mis seal kivide all on ning see mõte ei anna mulle kuidagi rahu,” rääkis ta. Ainus võimalus, kuidas seda päriselt teada saada, oleks kive liigutada. “Ma saan aru, et see mõte on pisut hullumeelne ja ma olen nõus, et seda ei saa niisama uisapäisa teha,” kinnitas ta.
Aga kui küsida, mis oleks arhi­tekti suurim unistus seoses selle projektiga, kirjeldab ta just seda võimalust: “Kividest tuleks teha 3D skaneering ja rahnud hoolikalt nummerdada, siis oleks võimalik nad pärast täpselt samale kohale tagasi tõsta – kui midagi leiame, oleks see ju suur samm edasi, kui seal midagi ei ole, siis ka see on tähtis teadmine.” Seniks aga tasa ja targu, ütles ta kannatlikult.