Riia oli 19. sajandil õige rikas linn, Tallinn aga vaesem. Riias oli raha, et vanamoodsad majad jalust koristada või ümber ehitada. Tallinnas selliseid võimalusi nii palju ei jagunud.
20. sajandi algul kerkis Riia kesklinn üsna ühtses juugend-stiilis, ei jäänud sellest puutumata vanalinngi. Juugend oli ilus stiil, viimane enne modernismikarpe, kus veel ilustistega mängiti. Vaesem Tallinn säilitas mitmel pool oma keskaegse ilme, tõeliseks väärtuseks tänapäeva mõistes on säilinud tornidega linnamüür. Riias aga kisti müür maha. Nõnda, et alles jäi vaid üksainus, tellistest laotud ümar Püssirohutorn.
Sel juuniõhtul me kohaliku giidi Jaanise saatel oma vana-linnatuuri just Püssirohutorni kandist alustasimegi. Vist polnud ma siin veel käinud? Torn oli huvitav, veelgi enam aga selle järel paistev jupike linna-müüri – ainus säilinud jupp keskaegsest Riia ringmüürist. Esmalt paistis hirmus uus see. Meenus Varssavi linnamüür, millest osa on sõja hävingu järel täiesti uuesti üles ehitatud. Lähemal vaatlusel ilmnes siin Riias, et nõukaaegsete uute siledate telliste seas paistis ka tumedamaid, sajanditest kulunud kive. Keskaegsed originaalid! Niisiis ei ole siinne müür teps nullist üles laotud, vaid välisseina varinguid on parandatud. Müüri alaosa on aga laotud hoopis heledatest dolokivikuupidest. Selline eri materjalide koos kasutamine tõi meelde Krakowi, kus nt linnuse puhul näib, nagu poleks suudetud otsustada, kas ehitada paest või tellistest, ladudes müüridesse mõlemat. Muide, Riia Peetri kiriku fassaad on üleni dolokivist laotud, luues tunnetuse justkui mingist vahemerelisest stiilist.
Teispool linnamüüritänavat kulges pikk-pikk ilus barokne hoone – tegu on rootsiaegsete barakkidega. Üldse võib Riias näha mitut kaunist barokk-ehitist. Ahjaa, ning Rootsi värava nägin ma nüüd sel tuuril kah ära.
Riia linnus on ümberehitustega kaotanud oma algse välisilme, aga vaat kus ikka Tallinna Toompea loss on hästi säilinud! Nagu Tallinna raeplatski.
Riia raeplats sai sõjas kõvasti kannatada, ent näiteks Mustpeade maja ja raekoja müürid jäid tegelikult püsti, nagu võib näha ühest Vana-Riia pildialbumist. Nõnda jäi palju müüre alles Narvaski. Kuid võõrvõim otsustas taastamise asemel hävitada ja nii nagu tõmmati maha Narva varemed, nõnda ka Riia esindushoonete seinad. Õnneks hoiti platse täis ehitamast. Kui Narvas on või mõnegi ajaloolise maja koopia ehitamise lootus üsna kadunud, siis Riias hakati kohe iseseisvuse taastamise järel Mustpeade maja uuesti üles ehitama. Mul on meelde jäänud üks mälupilt Riia vanalinnast veebruarist 1998, kui laternate kumas nägin kusagil sissepakitud tellinguid. Küllap see oligi taastatav Mustpeade maja? Kaheksa aasta eest võisin seda silmitseda täies hiilguses. On vast ehitis! Punastest tellistest fassaad on orvadest liigendatud, täis kujusid ja ilustistega tuulelippe.
Raeplatsi aga ääristab nõukaaegne “karp” – nüüdne okupatsioonimuuseum ja muud uusehitised. Mustpeade maja juurest üle platsi vaadates kerkib vastu raekoja uhke hoone, aga midagi häirivat on selles… Küllap need plekist vms aknaraamid eeskätt. Jaanise sõnul olevat arutatud, kas ehitada raekoda üles originaalilähedasena või kuidagi “moodsamana”. Tehti aga mingi vahepealse variandina. Kahjuks.
Kadunud hoonete koopiate ehitamine näib meil Eestis olevat justkui mingi tabu. Mängime nagu Vahemeremaid, kus antiiki ja keskaega on lademeis niigi. Seevastu Jaapanis ehitatakse puittemplid mingi aja järel täiesti uuesti, koopiatena üles. Nojah, puit pole kivi, aga ikkagi…
TAPIO VARES
