Erakogu Annika: Mina olen Annika. Praegusel ajal peamiselt kodune ema kaksikutele ja ühele suuremale neiule, aga mulle väga meeldib olla ka loodusega, teha muusikat ja käia saunas. See on minu jaoks selline püha koht, kus tunnen suuremat sidet iseendaga ja teinekord ka näiteks esivanematega. Vahel võtan sinna trummi kaasa või mõne taimeviha ja laulan või lihtsalt kulgen. Kui meite peres saunaõhtu on, siis teised alati ütlevad, et käivad ruttu enne mind ära, sest kes teab, kaua mul seal läheb.
Kas lapsest peale juba oled selline saunaskäija?
A: Sügavama tähenduse sai see minu jaoks ilmselt pärast esimese lapse sündi. Siis hakkasid paljud asjad elus teist värvi võtma ja eks saunast sai mulle siis koht, kus sain olla üksi ja mõelda omi mõtteid. Mulle on alati sellised natuke müstilised teemad huvi pakkunud. Üks sõbranna ikka ütleb mulle, et kui mõni inimene tänavalt näeks neid asju, mis me teeme, siis ta ilmselt mõtleks, et see on mingi uhhuu-värk, aga minu jaoks on see nii loomulik. Käisime mõned aastad tagasi õega ingelliku reiki kursusel ja siis tekkis tugevam tunne, et tahaks maailmaga midagi jagada. Nii hakkasin ühe armsa sõsara soovitusel vabatantsu ringe tegema. Enne tantsuringiga alustamist toimus tegelikult veel midagi olulist minu elus, nimelt tegin ma endale trummi ja sellega koos tundsin, et sündis ka minu päris hääl.
Räägi seda lugu!
A: See oli üks trummi valmistamise töötuba Põlvamaal, Verioral. Kõigepealt otsisime trummile sobiva raami ja siis pingutasime selle peale põhjapõdra naha. Hästi tseremoniaalne oli kõik. Kui trummid said valmis, ühinesime lõpuringiks. Hoidsime kätest kinni, laulsime üht indiaani tänulaulu, kured lendasid ümberringi ja äkki tundsin, kuidas midagi soovib sündida. Üks kuum kera tekkis kõhu sisse ja oli tunne, et pean kogu südamest karjatama. See oli midagi sarnast nagu siis, kui laps sünnib ja nii ma karjatasingi ja ma arvan, et see oli minu päris hääl, mis tahtis sündida. Sealt alates olengi avastanud enda jaoks hääle võlu ja palju muud ning soovinud pakkuda teistele ka sellist ruumi ja toetavat keskkonda, kus nad tunnevad, et on hoitud ja saavad teha asju, mis annavad sellise hea, rõõmsa ja tõstetud tunde.
Aitäh Sulle, et seda lugu jagasid. Aga lähme edasi, kes järgmiseks?
Kaisa: Mina olen Kaisa. Mina olen alati tundnud, et olen kuidagi teistsugune ja mulle ei sobi juba sissetallatud rajad. Olen kogu aeg ise olnud oma raja looja. Mulle meeldib maalida, teha väepilte, kujutada ingleid, luua sinna sisse tervendavaid energiaid. Samuti pakkuda tervendust läbi muusika või toidu. Oleme koos Annikaga,
kes on minu õde, ka vegankohvikut pidanud ja see on olnud minu huvi alati, et Hiiumaal oleks taimseid valikuid. Mul on ka helikausid, kellad, gong, millega luua tervendavaid vibratsioone.
Kus te selle kõigega tegelete?
K: Me oleme Hiiumaa erinevates paikades korraldanud sellist haldjaringi naistele. Suvel küll pidasime pausi, aga talvel kohtusime iga kuu. Lihtsalt, et pakkuda kohta, kuhu tulla, kui sul endal pole toetavat õde või sõbrannat ja kus kõigil on tunne, et nad on hoitud ja armastatud ja võetud sellisena nagu nad on.
Kas selliseid käijaid on palju?
K: Mingi paarteist kindlasti, kellega aktiivsemalt jagame või suhtleme.
Mis on väepildid?
K: Ma olen ise noorena maadelnud tervisemuredega, milles keegi ei osanud mind aidata ega vastata mu küsimustele. Mingi sisemine kompass pani mind uurima elu teisel tasandil. Vaimseid praktikaid, tervise ja toidu teemasid. Põhiline, mis lõpuks aitas, oli hakata endalt küsima: “Kas ma tahan seda süüa? Kas ma tahan siin olla? Kas ma tahan seda teha?” Lapsest saati olen tundnud, et kunst on mind kandnud. Selleks, et aidata teisi, kes midagi sarnast läbi elavad, olengi viimastel aastatel hakanud maalima ingleid või haldjaid. Mõni soovib oma väe pilti, siis teen talle sellise, kus kujutan teda tema kõrgemas visioonis.
Aga mis on vägi või väes olemine?
K: See on, kui sul on piirid paigas. Tead, mida tahad, oskad seda väljendada, aga armastavalt, hoolitsevalt, mitte pahatahtlikult salvates.
Miks see väljendus on just inglites?
K: See on sümboolika. Inimesel on toetav tunda, et tal on inglid või haldjad ümber. Päris tervendus aga tuleb ikkagi puhtast jumalikust armastusest ja valgusest.
Aga see jutt on kõik ju selline… Noh. Nagu Annika enne ütles, et inimesele tänavalt jääb mulje, nagu mingi “uhhuu-värk”. Kuidas see teie jaoks nii loomulik on? Kas kodus on räägitud sellistest teemadest?
K: Vanaema on rääkinud, et meie talus on kunagi käinud n-ö teadjanaisi ja pendlimehi ja peres on olnud selles osas avatud mõtlemine.
A: Tegelikult ju lapsed ka tunnetavad, et mingi maailm on justkui veel. Mingi nähtamatu, mingi suurem jõud. Ma arvan, et see kõik kokku on tegelikult nagu südame hääl või maailma südamega tunnetamine. See, mis tuleb südamest, see ei saa olla kuri või õel või halb. Eks inimesed nimeta ka seda erinevalt – Looja, Algallikas, Jumal, Maaema. Samas on see midagi, mis on meile kõigile kaasa antud, aga me oleme selle lihtsalt unustanud või pole osanud märgata. Sõna, mõtte või palve jõud ja kuidas see mõjutab meie elu? Kuidas elada looduse ja Loojaga või iseendaga kooskõlas? Need on tegelikult kõik loomulikud teemad.
K: Jah, ei pea ju tingimata uskuma, et on olemas see või teine või kolmas. See on lihtsalt see mingi tunne, et sind viib kuhugi poole, on mingid asjad, mida sa tahad teha ja mingid, mida ei taha, mõni inimene sümpatiseerib, teine mitte. See kõik panebki küsima – aga kes see on, kes räägib? Mis see on?
Aitäh, et jagate seda oma tunnet. Teid on siin üks veel…
Triin: Mina olen Triin. Tegelen massaažiga, mis on ennast loonud väemudimiseks. Lapsena ma ei teadnud, kelleks saada tahan. Kui inimesed küsisid “Kelleks sa saada tahad?” Siis oli väga raske vastata, sest kas kellekski peab saama? Kas me juba ei ole keegi? Massaažini jõudsin läbi enda valu. Ühel hetkel märkasin massaažikooli kutset. Hiljem leidsin keskkooliaegsetest märkmetest, et olin juba siis kirjutanud,
kuidas sooviksin, et mul oleks oma tervela. Huvitav, kuidas asjad elus juhtuvad.
Kuidas te Hiiumaa Haldjateks saite?
T: (naerdes) Sündides kohe! Meile kõigile on läbi elu palju öeldud, et sa oled nagu haldjas või nagu ingel. Aga haldjad ei ole ju ainult sellised malbed olevused, vaid on ikka krutskilised ja vihastavad ka kui vaja. Ja meie oleme ka.
A: Just, oleme kogu oma eheduses. On kärtsu ja mürtsu ja nalja ja särtsu.
K: Tahame kõiki teisi ka võtta sellistena, nagu nad on. Me oleme kõik ideaalsed sellistena, nagu oleme. Lubatud on tunda kurbust, viha, kõike. Aga meie ei ole mingid pealikud, kellele teised järgnevad. Tegelikult oleme ju kõik haldjad siin Hiiumaal. Meie mõte oli tuua lihtsalt naised kokku ja luua ühtne energia.
T: Kunagi ka ju tulid naised ringi ja räägiti juttu ja ringis ei ole nurki – kõik on võrdsed. Kui tõstame teineteist, tõstame ka iseend.
Aga mis siis Pihlade ja Sõstarde üritusel saama hakkab?
A: Teeme koos süüa, käime saunas, tantsime, vihtleme, laulame.
K: Tegeleme ka kehaga. Mõtleme sellele, kuidas meie keha ennast tunneb, näiteks saunas, kuidas ta tunneb puudutust, võttes vastu helisid…
T: Kuidas üldse olla täielikult oma kehas? See on tegelikult ju meie kõige ägedam tööriist.
On sul mõni nipp, kuidas olla täielikult kehas kohal?
T: Ma küsin iseendalt seda iga päev, meeldetuletuseks, aga hingamine näiteks on üks asi.
K: Tunnete tundmine ka. See, et sa lähed emotsioonist läbi, mitte ei varja seda näiteks positiivsuse maski taha. See puhastab keha ja vaimu. Ei pea samastuma sellega, aga tähtis on kogeda. Lubada endal tunda, ilma kinni jäämata. Kui sa tundeid alla surud, siis keha läheb lukku.
A: Süda ka.
Tuleb vist ka mudimise töötuba? Kas see aitab ka kaasa kehas olemisele?
T: Ma arvan, et see ei tule mudimise töötuba. Pigem puudutuse töötuba. Kuidas tunda, kuidas vastu võtta. Keha annab meile nii palju sõnumeid. Puudutus on ilma sõnadeta vestlus.
Kus see kõik toimub?
K: Kassaris, meie (Kaisa ja Annika) sünnikodus.
Miks septembris, mitte suvel?
K: Suvi on tihti kaootiline. Ei jõua tunnetada ega mõelda, mis toimub, vuhised lihtsalt. See üritus on hea koht ja hetk, kus tunnetada, mis on suvel toimunud, mida oleme kogenud. Sügis on ju selline kookonisse minemise aeg. Ankurdame seda, mida oleme suvel loonud.
Miks Pihlad ja Sõstrad?
K: Naistele või naiselikkusele mõeldes kangastus kuidagi, et sõstrad kui mahlased, natuke hapukad marjad, on nagu noored naised, pihlad jälle oma kerge magususega küpsemad. Mõtlesime, et see kohtumine võiks olla igas vanuses naistele, näiteks emadele ja tütardele, vanaemadele ja lapselastele.
A: Kui kunagi tantsuringe tegema hakkasin, tahtsin ka tuua erinevate põlvkondade naisi kokku, sest meil on nii palju üksteiselt õppida.
Kas teil on raske oma eluvaatest inimestega rääkida?
T: Võrreldes varasemaga on nüüd palju lihtsam. Samamoodi, nagu vanasti oli taimetoitlusega, keegi ei teadnud, misasi see on.
K: Mul on selles suhtes väga hästi läinud. See on kõigi meelest juba nii normaalne, et ma ei söö seda või teist ega joo kohvi, ja nii edasi. Olen kogu aeg olnud selline nii-öelda kiiksuga. Aga see ongi äge, minu meelest, et oleme kõik nii erinevad ja erilised. Pole mitte ühtegi samasugust inimest.
Voh, selle mõttega on hea lõpetada.
T: Jah. Ja… Veel üks asi, mis meid kolme seob ja mille pärast me seda koosolemist ka korraldame, on see, et meile meeldib külalisi vastu võtta ja võõrustada. Poputada!
A: Just! Tehagi pai ja näomaski ja pakkuda head sööki ja kuulata ära ja nautida elu.
Väga tore! Aitäh teile!
