Kati Kukk Näituse nimetus on hiiukeelne ja kõnekas: “Öpi sini, kut sa elad” ning see on pühendatud kooli 100. sünnipäevale. Suvevaheajal vaikseks jäänud kooli koridoride seintel on palju töid, mis tõmbavad pilku ja hämmastavad oma lapseliku siirusega. Ka suurte akende ja kõrgete lagedega kunstiklassi seinad ja lauad on laste töödega kaetud.
Õpetaja Tõnissoni sõnul on tegu läbilõikenäitusega, kuhu ta valis oma õpilaste töid ka varasematest aastatest. “Ei tea, kas tänased täiskasvanud tunneksid ära oma õpilas-põlves tehtud tööd?” küsis ta näitust esimestele vaatajatele tutvustades.
Varem Sõru muuseumis
Alates aastast 2001, kui Eila Tõnisson Tallinnast Emmaste põhikooli tööle tuli, on ta andnud kunstiõpetust kõikidele klassidele. Lisaks õpetanud ka käsitööd ja tööõpetust, kuid täiskoormust ei ole tal olnud – selleks on kool, kus lõppenud kooliaastal õppis 81 last, liiga väike.
Kohe esimese Emmaste-aasta lõpul koostas ta ka esimese õpilasnäituse, mis 20 aasta jooksul on ära jäänud vaid ühel korral – eelmisel, eripärasel aastal.
Varasemate aastate näitused on pandud üles Sõru muuseumis, mitte koolis. “See on olnud üks meie kooli traditsioone, et lõpuaktus koos pidukõnede ja laste esinemistega toimub muuseumis ja ühtlasi avatakse siis seal ka kunstinäitus,” rääkis Eila Tõnisson. Nüüd, kui näitus on koolimajas, on ta tulemusega rahul, kuid loodab, et ehk toimuvad järgmised näitused siiski Sõru muuseumis, kus käib rohkem külastajaid kui koolis.
Emmaste põhikooli direktor Merje Kikase sõnul sobib kool sel aastal näituse asukohaks hästi, kuna juuli lõpus tähistatakse koolimajas Emmaste kooli 100. sünnipäeva ja näitus loob peole toreda meeleolu.
Õpetab märkamist
Oma pikale õpetajakogemusele tuginedes ütles Eila Tõnisson, et kunstiõpetuse tundides on ta seadnud sihiks laste märkamisoskuse arendamise, mitte selle, et neist kunstnikud kasvatada. “Kasvatan lapsi nii-öelda altpoolt üles ja näen, kuidas nende oskused järjest täienevad,” tõi ta esile õpetajatöö ühe toredama külje. Üha vajalikum on tema arvates see, et kui laps midagi teeb, siis ta peab teadma, miks ta seda teeb ja mida ta teeb ning et ta oskaks natuke jutustada oma tööst. “Sellega jäävad paljud lapsed hätta,” põhjendas ta.
“Kurb on näha, kuidas käeline tegevus järjest kehvemaks jääb,” jagas ta oma tähelepanekuid ja tõi näiteks, et on lapsi, kes ei oska kääridega lõigata ega tea, mida saab teha noaga.
Kuigi leidub neid, kelle arvates kunstiõpetust pole niigi tihedasse õppekavasse vaja, on Eila Tõnisson seda meelt, et see on osa haridusest ning kodul, koolil ja kogukonnal on täita oma osa, et laste silmaring ka keskustest kaugel kängu ei jääks.
