Kõik jäi pooleli, kellu kukkus käest, kui raha otsa sai ja mindi minema – nii koheldi ligi 250aastase ajalooga Reigi pastoraadihoonet 90ndatel.
Nüüd on projektijuht Maret Kukkur, töömehed ja muinsuskaitseameti spetsialistid kaks aastat uurinud ja parandanud vanale majale löödud haavu.
Tööd Reigi pastoraadi juures on katkenud kahel korral – 1989 kui sinna hakati rajama muuseumi ja 1995 kui ehitust vedas kogudus.
See, mis praeguste tööde käigus välja tulnud, on justkui vandalism, ehkki tegelikult jätsid ehitajad kõik lihtsalt nii nagu sel ajahetkel oli. Mõtlemata, mis majast edasi saab.
Maja vundamenti on torustike paigaldamiseks lõhutud suured augud, mis jäetud täitmata.
Poolenisti rajatud kanalisatsioon toob vee otse maja vundamenti.
Maja akendest välja loobitud ehituspraht on kultuurkihi peale kasvatanud ja hoolitseb selle eest, et vihmavesi vundamenti lagundama jõuaks.
Paekivimüüri on parandatud silikaattellistega.
Sisselõhutud ukseava on muu kivisodi hulgas täidetud kolme kivistunud tsemendikotiga.
Maja aknad on tehtud liiga suured ja et need kuidagimoodi ära mahuks, on aknaaukusid suuremaks lõhutud. Ja augud kinni panemata jäetud.
Seda loetelu võiks jätkata.
Tehtud on vähe
Projektijuht Maret Kukkur vaatab vanale majale otsa, ohkab ja ütleb, et 50 000 eurot on sisse pandud ja tehtud pole justkui midagi.
Nii suure maja ja nii suurte kahjustuste puhul ongi see summa nagu tilk vett kuumale kerisele. Tegelikult aga on tehtud juba päris mitu asja. “Kultuurkiht” maja ümbert on eemaldatud ja vesi ei jookse enam vundamendi alla, vaid majast eemale. Poolik kanalisatsioonisüsteem on majast isoleeritud ja vundamendiaugud kinni laotud.
“Oli aja küsimus, et ühel hetkel ikkagi vesi hakkab sinna sisse minema ja siis oleks järgmine sein hakanud viltu vajuma ja kokku kukkuma,” nentis Maret. Ühe sellise, vajuva ja suure praoga seina, said nad juba pidama.
Veel on aknalaudadele pandud plekid, mida enne ei olnud. “See on puhas kosmeetika,” märgib Maret ja täpsustab, “mitte selles mõttes, et see oleks kuidagi nagu ilus, vaid et vihm ei pääseks müüri ja tsementkrohvi vahele.”
Sisuliselt päästetöö
Maret ütleb, et mõnes mõttes on nende tehtu ajutine, sisuliselt päästetöö: “Õudselt halb on ehitada ajutiselt kogu aeg, aga midagi muud ei jää üle, kui ei ole suurt eelarvet.”
Näiteks avastasid nad, et vintskapi aknad seisid ees ühegi kinnituseta. Isegi kiilusid polnud vahele pandud. Naeltest rääkimata.
Maja lubikrohviga seinad on millalgi saanud tsemendist katte, vesi aga on pääsenud nende vahele. Kui nüüd tsement eemaldada, pudisevad müürid tõenäoliselt koost…
Vundamendis on suured augud, maa sees poolik kanalisatsioon…
“Siin on nii palju üllatusi ja mõni päev ei ole nii tore päev, siis ma olen õhtul nagu pahur natuke,” ütleb Maret.
Ta nendib, et koos ehitusmeeste ja muinsuskaitseameti töötajatega on nad nagu kirurgid, kes üritavad pintsettidega ajada varasemate aegade ehitustööde jälgi, mõelda, kuidas tehti, mida tehti, mis tegemata jäeti ja mida nüüd edasi teha.
Miks ta seda teeb?
Kui küsin, miks ta üldse niisuguse hullu asja ette võttis, vastab Maret Kukkur, et ettekujutust, mida tähendab ühe niisuguse maja päästmine, tal eelnevalt polnud.
“Kõige parem ongi alustada niimoodi, et sa ei hakka mõtlema, mis kõik veel peab ära tegema,” arutleb ta. “Kodus on ju samamoodi. Kui hakkad mõtlema, issand nüüd see kevad tuli ja need kõik asjad on tegemata… Siis on ikka parem teha üks päev korraga.”
Otsides vastust küsimusele, miks ta selle majaga siiski jändab, jõuab ta oma vanaemani, kes ütles, et sajandeid on tema esivanemad seda hoidnud ja nüüd on tema kord.
“Esimene impulss võib tulla emotsionaalsest mälust, aga siis saad aru, et oled juba kuhugi teele asunud ja sealt tagasi enam ei saa – ainuke võimalus on edasi.”
Toetajaid leidub
Hea on see, et sel raskel teel on ta kogenud hämmastavalt suurt toetust ja vana maja saatus läheb paljudele korda.
“Inimesed, kes on siin sündinud ja üles kasvanud, nende jaoks on pastoraadimaja koos kirikuga olnud üks maamärk,” selgitab Maret.
Eelmisel sügisel suhtles ta Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonnaga ja uuris, kas nende tudengid saaks tulla pastoraati suvepraktikale. “Siis ma sain teada, et nende suvepraktikate järjekord on nii, et kõik seisavad järjekorras – tulge meile!”
Sel aastal aga tuli rõõmusõnum, et tudengid valisid ühena paljude objektide seast Reigi pastoraadi ja tulevadki! Augustikuus ja kolmeks päevaks. Tuleb 15 üliõpilast koos juhendajatega ja neil on väga konkreetsed küsimused, millele maja uurides peavad vastuse leidma.
Väga toetavad on ka OÜ Estomar töömehed ning muinsuskaitseameti töötajad Karin Kirtsi, Katrin Koit ja Dan Lukas.
Kõigil juulikuu nädalavahetustel on pastoraadi juures toimetanud talgulised. Sel nädalavahetusel saab nendega veel ühineda. Algus on kell 10 ja töötegijatele pakutakse suppi.
