Reigi pastoraadis äsja avatud näitus “Genius Loci I” sündis koroonaajal – see tähendas, et kõik tähtajad nihkusid, ja näitusele jäi palju vähem aega kui planeeritud. Lisaks jäi sellesse aega näitusesarja kontseptsiooni autori ja kujundaja Maret Kukkuri koolilõputöö kokkukirjutamine.
“Mingil hetkel mulle tundus, et jätame ära,” ütles Maret Kukkur, kui näituse avamismelu oli möödas, intervjuu ERRile antud ja näitusekülastajad omavahelisse keskustellu süvenenud.
“Veel aprilli keskel tundus, et mitte mingil juhul ei jäta ära – ma olin väga optimistlik – aga mai lõpus ma sain aru, et mu planeeritud poolteist kuud on kuhugi kadunud – keegi on ära võtnud selle! Ja meil oleks ju kõik need Balti mere kunstnikud olnud keldris ja Eesti kunstnikud üleval ja siis see ajalookiht juures… Aga nüüd kunstnikke ei ole, sest osade riikidega on piirid ikka veel kinni. Kunstnikud saatsid väikesed tööd, mis on Eesti kunstnike tööde vahel. Ja keldrisseminek oleks olnud täielik utoopia – füüsiliselt poleks see üldse võimalik olnud – liiga väike aeg liiga suure pinna peale.”
1. juulist on viieaastase näitusesarja Genius Loci ehk Kohavaim esimene näitus “Külalised 1877. 1919. 2020” Reigi pastorite eluruumides siiski üleval ja näituse korraldajad juba saanud hulgi ülivõrdelisi kiidusõnu.
Näitusel eksponeerivad oma töid 21 kunstnikku Eestist, Saksamaalt, Taanist, Rootsist ja Soomest. Kunstile on lisatud ajalookihistusena Reigi pastoraadis elanud kirikuõpetajate pildid ja elulood, aga ka ühe pastoraadi külastanud soomlase mälestused, kellele näituse jaoks andis hääle Harri Rinne.
Näituse kujundajad ja koostajad on teatrikunstnik Maret Kukkur, kunstnik Valev Sein, klaasikunstnik Kalli Sein ja valguskujundaja Teet Orupõld.
Intervjuu
Kas nüüd, kui näitus avatud ja esimesed vaatajad nii suures vaimustuses, on peale rahulolematuse, et midagi tegemata jäi, ka rõõmu?
Maret Kukkur: Absoluutselt! Ma olen kohutavalt õnnelik, et näitus on püsti! Ma ei uskunud, et me sellega hakkama saame ja mul on kohutavalt hea meel. Ja ma ikkagi toonitan seda, et minu meelest teatrites, Eesti teatrites eriti tänu repertuaariteatri olemasolule, on meil tohutult tugev tehniline baas, heli, valgus – kõik see, mis tegelikult võiks laieneda ka muudesse sfääridesse…
Näituseruumi näiteks?
…just nimelt! Siin meil ongi Airi Eras ja Teet Orupõld
teinud tõesti mega valgus-kujunduse. Teet oli siin nädal aega kohal. Nad oleks muidu tulnud Airiga koos, aga Airi istub Prantsusmaal “vangis” ja alles tänasest [1. juulist] saavad nad liikuda. Õhtuti käisid nad Skype’ga pastoraadis ringi, et vaadata, kas kõik on kontrollitud, kõik joonised olemas – Airi vaatas kaamerast ja Teet käis kaameraga ringi. Airi ütleb, oot-oot, ma ei saanud nüüd täpselt aru, mis värv seal ikkagi oli – nad ju teavad kõiki filtreid peast ja saavad kõike korrigeerida – ja ütleb, pane nüüd see sinine nelisada kakskümmend viis asemel ja sinine nelisada kakskümmend kuus. Niimoodi tehti selle näituse valguskujundust.
Oli see esmakordne – tavaliselt ju sellist vajadust pole?
Tavaliselt muidugi pole sellist vajadust, aga mina sain aru, et nad on Paide teatrisse selliselt juba teinud ühe etenduse kujunduse, mis sügisel lavale tuleb.
On see vana pastoraadimaja ja selle “elanikud” sulle juba nii omaseks saanud, et julgeksid siin ööbida?
Ma arvan, et need elanikud, kes siin seinte sees on, on minuga praegu lihtsalt leppinud. Ja iga maja vajab tähelepanu, vajab, et temaga tegeletakse ja et inimesed käiksid majas. Maja tahab elu saada, ei taha seista üksi kurvana, tühjana, uksed-aknad kinni. Minu meelest täna hommikul kui oli juba enam-vähem selge, et kõik hakkab valmis saama, siis minu meelest põrandad kriiksusid vähem kui eile. Ausõna! Minu meelest maja on ennast nagu õitsele ajanud! Kuidas me seda veel paremaks saame, seda ma ei tea, igatahes see sobib talle kui teda niimoodi esitletakse läbi kunsti.
Oled sa seda hooletusse jäetud vana pastoraadimaja korrastades teda rohkem armastama hakanud või teed kõike seda rohkem kohustetundest?
Mind väga huvitab see pool, millised asjad siin majas on ümber ehitatud. Me kõik teame, et need aknad on aastast 1986, tegelik aknajaotus aga oli hoopis neljane, mitte kolmene. Pühid ühe müüritüki tolmust puhtaks ja näed seal mingit jälge – Ah soo! sein oli hoopis siin! See mind tõesti võlub, et maja hakkab sinuga rääkima kui sa temaga piisavalt kaua aega veedad. Ja see on tore.
Miks sa siis oma uurimistöö tegid hoopis Kõrgessaares asuva aktsiaseltsi Viscosa vabrikukompleksi kohta?
Käisin koolis aasta otsa ja õppisin seda, kuidas lugeda vanu maju ja kuidas neist aru saada. Põhjus, miks ma kooli läksin, on pastoraadis. Ma olin selle majaga tegelenud ja ühel hetkel ma ei saanud aru, miks üks räägib ühte juttu ja teine räägib teist ja kolmas ütleb, et nii võibki olla, et on korraga pluss ja miinus. Eesti kunstiakadeemia arhitektuuri konserveerimise ja restaureerimise täiendkoolituse lõputöö valikul lihtsalt taheti, et ma teeks uurimistöö sellest. Reigi pastoraadi kohta on juba päris palju tehtud ajaloolisi õiendeid, muinsuskaitse eritingimusi, ja nad arvasid, et see on minu jaoks liiga lihtne. Väga karm kool. Koolitus oli iga teine nädalavahetus, reede hommikul Tallinnas alustasime ja pühapäeva pärastlõunal lõpetasime. Reedene päev oli kümme tundi loenguid, nii et kui alguses tundus – oh kui tore väike enesetäiendus –, siis see oli ikka päris kõva töö. Ja selle akadeemilise töö kokkukirjutamine oli veel suurem kool.
Kui kaua aega selleks kulus?
Olin ka eeltööd teinud, aga selleks kulus kuu aega – aprillis kirjutasin ja 25. mai esitasin. Kõik oli ju nihkes – kõigepealt saar pandi kinni ja keegi ei saanud aru mis toimub! Kaks nädalat meiega keegi ei rääkinud – öeldi ainult, et kui mandrile lähed, siis tagasi ei saa enam. See on ju teada, et paljud teenused asuvad mandril ja ei ole ju üldse võimalik kõiki asju Hiiumaalt kätte saada. Rääkimata arhiivist – ma tahan minna arhiivi ja ma ei saa, sest arhiiv pandi ka kinni! Rääkimata sellest, et kirjutan arhiivi ja palun omale saata säilikuid ja keegi ei vasta! Möödas on nädal ja ma küsin, et vabandust, kas te ikkagi töötate? – Aa, te tahate ikka päriselt neid säilikuid? – Mulle tundub, et inimesi oli see olukord halvanud ja mõeldi, et elu on nüüd stopis. Koolis aga oli otsustatud, et ei ole stoppi – saab teha online-loenguid ja jätkata.
Mida arvad Kõrgessaare vabrikukompleksist nüüd, kui oled seda uurinud?
Vapustav koht! Kui ma vaatan kuidas Facebookis jauratakse, et Käinasse on vaja investeerida, Kärdlasse on vaja investeerida, siis ma lihtsalt ütlen – oodake! – endise Kõrgessaare mõisa maad, Kõpu kaasa arvatud – siit alles hakkab tulema, sest siin on selliseid saladusi peidus! Ühel hetkel me Kõrgessaare kaardid veel avame! Milline pärl on Kõrgessaare vabrikukompleks! Kõik see loodi ühe kontseptsiooni alusel – sadama ümberehitus, viskoositehas ja veehoidla, mis on ka kogu Eestis üsna ainulaadne. Ja eriti ainulaadne, et terve vabrik on madalhoonestus. Tavaliselt on tehasehooneid odavam ehitada mitmekorruselistena kõrgete plokkidena, aga meile on rajatud 115 meetrit korda 291 meetrit U-kujuline hoonetekompleks. Seinad on laotud maakivist, vaheseinad paekivist ja katusekonstruktsioon on monoliitne raudbetoon. See kombinatsioon, kus kohtuvad raudkivi, paekivi ja betoon on unikaalne – arhailine ehitusviis kohtub modernsega.
Mis sellest siis saada võiks?
Kuigi see on loodud tööstuseks, siis mina arvan, et seda kompleksi ei pea arendama vald või riik. Kõige paremini hakkab see kompleks õitsele kui leiab endale eraomaniku, kellel on seal midagi teha. Kui vaatame Rottermani kvartalit Tallinnas, siis milline linn oleks suutnud seda niivõrd kontseptuaalselt arendada? Mitte keegi. Või vaatame Telliskivi keskust – täpselt samasugune asi. Selles mõttes me võib-olla liiga palju loodame, et võib olla riik teeb või vald. Pigem peaksime ära rääkima kellegi, kelle jaoks see omab mingit fluidumit. Ja hiidlased ju oskavad rääkida.
