Teaduste akadeemia president akadeemik Tarmo Soomere ütles Kuressaares märtsi lõpus toimunud biosfääripäeva põhiettekandes, et Eesti asub kliimamuutuste epitsentris.
CO2 ehk süsihappegaasi sisaldus atmosfääris on tõusnud 400 000 aasta kõrgeimale tasemele, kuid mitte seda ei pidanud Soomere katastroofiks, sest ilma süsihappegaasita ei oleks fotosünteesi.
Maa keskmine õhutemperatuur on märgatavalt kerkinud, arvestades, et baasiks on võetud ajavahemik 1950–1980, – 0,8 kraadi. Arktika jääkatte pindala muutub järjest väiksemaks. Jääd ja lund kipub põhjapoolkeral vähemaks jääma.
“Probleem ei ole selles, et Arktikas kaoks ära mitmeaastane jää. Kui jää Arktikas üldse ei külmu, siis on asjad palju hullemad. Võib peatuda konveier, mis veab hapnikurikast vett ookeani süvakihtidesse ja võib korduda 250 miljonit aastat tagasi juhtunud suur väljasuremine, mil üle 80 protsendi liikidest kadus,” arutles Soomere.
Ookeani veetase tõuseb, kasv on praegu 3 millimeetrit aastas, kuid see kiireneb. Saaremaa ümbruses tõuseb merevee tase aeglasemalt, Undva sadamas 2,2 ja Saaremaa lõunaosas 1,5 millimeetrit.
Ookeanide vesi soojeneb
Ekstreemsete ilmastikunähtuste sagedus suureneb samuti, see on oluline eelkõige rannarahvale. Põhjusena tõi Soomere välja päikesest tuleneva energiavoo muutumise.
Kasvuhooneefekt atmosfääris tähendab, et päikeselt langeb energiat, mis peegeldab maailmaruumi tagasi teise lainepikkuse soojuskiirguse. Kasvuhoonegaasid peavad peegeldunud energia kinni ega lase energiat Maa stratosfäärist välja.
“Süsihappegaas ei ole kõiges süüdlane, vaid indikaator,” rõhutas Soomere.
Teadlased järeldasid umbes kolm aastat tagasi, et 95protsendilise tõenäosusega on praeguste muutuste peamine vedur inimtegevus. Soomere võrdles seda kulli ja kirja viskamise või urnist mustade ja valgete kuulide võtmisega.
“Üks võimalus kahekümnest, et kõik, mis meie ümber on toimunud, on maa kliimasüsteemi muutlikkus. Inimesel ei ole siin mingit rolli,” lausus Soomere.
Enamikus tänapäeva teadussaavutustes räägitakse tõenäosuskeeles. “Kui Pythagorase teoreem kehtib ainult lapikul maal, siis sellest ei järeldu, et maa on lapik,” tõi akadeemik näite.
Maa lisasoojusest kulub atmosfääri soojenemisele 1 protsent, maapinna soojenemisele 3 protsenti, jää ja liustike sulatamisele 3 protsenti ning ülejäänud 93 protsenti ookeanide veemasside soojenemisele. Ookeanide veetaseme kerkimisest üle poole on tingitud soojuspaisumisest.
“Kui praegu kasvuhooneefekt peatuks, siis oleme justkui ahju üles kütnud ja see soojendab meid palju aastaid edasi. Me ei pääse tulemustest isegi siis, kui praegu peaks kliimasoojenemise protsess lakkama,” ütles Soomere.
Kevad loetakse kohalejõudnuks siis, kui ööpäevane keskmine temperatuur on tõusnud püsivalt üle +5 kraadi. Keskmiselt saabub Eestis kevad alles 22. aprillil, kuid on tulnud ka juba 31. märtsil, aga ka hiljem, mai lõpus.
50 aastaga kaks kraadi
Eestis on temperatuuri tõus viimase 50 aasta kohta kaks kraadi, mis on kaks ja pool korda maailma keskmisest kõrgem.
Jõgede vooluhulkade suurenemine on seletatav sellega, et suurveed tulevad ära mitte aprillis, vaid veebruaris.
“Juunis võib olla põllumuld nii kuiv, et ei saagi midagi kasvatada. Kuivendussüsteemid tuleks varustada regulaatoritega, et vesi ei jookseks märtsis minema,” leidis Soomere.
Kõrge veetase sünnib mitme teguri koosmõjul. Meri käitub kui pööratud baromeeter. Kõrgrõhkkond surub veetaseme alla, seetõttu on meil kevaditi –20 kraadi ja Hiiumaa praam probleemi ees. Madalrõhkkond tõstab aga veetaseme kõrgemale.
Kui Taani väinade kohal puhuvad lääne- ja loodetuuled pressivad palju vett väinade kaudu sisse, on need Läänemere iseärasused. Läänemere tase võib tõusta meetri jagu ning seda mitmeks kuuks, nii juhtus näiteks 1990. aastal.
“Kui selle baasil torm tuleb, siis on meil tõeliselt vesi ahjus,” mainis Soomere.
Tormide periood on pikenenud
Tormituul ei ole aastatega tugevnenud, kuid kasvanud on tormiperioodide pikkus, mis hakkab pihta augustis. Mingil hetkel peab kasv Soomere hinnangul lõppema, kuid millal, ei ole teada. Tormiaju kõrgus sõltub sellest, kui pikalt tuul üle mere puhub.
“Saaremaal ei ole vahet – Rootsi randa on 180 kilomeetrit, Poola randa 400 kilomeetrit. Soome laht on ühtepidi 50 ja teistpidi 400 kilomeetrit, seal on vahe sees. Kui tuuled puhuksid piki Soome lahte, hakkaksid tõusma veetaseme maksimumid ka Narvas,” selgitas Soomere.
Kui joonistada graafik, kus asuvad ohtlikud ekstreemsed veetasemete tõusud Läänemeres, siis need on kontsentreerunud Eesti rannikule. “Oleme kliimamuutuste epitsentris,” järeldas Soomere. “Näeme neid kliimamuutusi, mida ülejäänud Läänemere bassein ei taju,” lisas ta.
Inimese elus on kolm seisundit – elus, surnud või merel. Nii ütles omal ajal kreeka filosoof Anacharsis, keda peetakse laevaankru leiutajaks. Soomere täiendas filosoofi omalt poolt: “Elamine rannikul.”
Ahto Jakson,
Meie Maa