Kristel
Mind ei ole ristitud, sest ma ei tahtnud sinna minna, ei tundunud, et oleks tahtnud. Siis sai valida ja see oli täiesti ok. Tänapäeval on ristimised veidraks läinud, pikaks ja natuke liiga metsikuks. Tollased klassikaaslased ei ütelnud ka midagi halba, see oli nagu rohkem pullitegemine.
Deili
Mind ristiti, ei olnud väga negatiivsed tunded, tundus lõbus. Mind pandi sööma mingit sokisuppi, ja jooksma, pargis olid mingid mängud. Tore oli, mingit lapsepõlvetraumat küll ei saanud.
Juha (Soome)
Meil sellist kommet gümnaasiumi astudes küll ei ole. Kui gümnaasium lõpetatakse, siis on „vanade“ tantsupidu – riietutakse traditsioonilistesse riietesse. Seda korraldab kooli jääv eelmine klass. See on nagu karnevali moodi, pidu ennast kutsutakse „penkkariks“. Ristimine on pigem ülikooli astumise teema, siis ollakse „fuksid“. See on nii huvitav, kuidas eri rahvastel kombed erinevad.
Enn
Minu ajal vist ei olnud sellist asja. Ei mäleta eriti, aga tunne on positiivne. Kui mõistuse piires seda tehakse, siis on ok. Minu laps näiteks on rebaseid ristinud.
Karin
Loomulikult on mind ristitud, see oli loogiline ja enesestmõistetav osa gümnaasiumisse astumisel. Kui minu last ristiti, siis kogu aeg nendelt küsiti, kas sul on hea olla, riided võivad mustaks saada – siin on sulle vahetusriided. See peaks olema loomulik osa täiskasvanuks saamisel. Lõplik sõnaõigus peab jääma rebastele enestele. Nemad võivad sellest ju keelduda.
Kaupo
Kõik on vajalik, mida lapsed teevad, sest mida rohkem tuuakse elu kooli, seda parem ja ilusam on koolis käia. On, mida mäletada. Mingit traumat loomulikult ei ole. Pisut muigan selle üle, mida inimesed arvavad selle aktiivse ristimise all.
Reklaam. Lugemise jätkamiseks palun liigu edasi.
Joonas
Nii ja naa, mind ennast on ristitud ja mina olen ristinud. Üle piiri ei tohi minna, ei tohi muutuda kiusamiseks. Kui tüdrukud nutavad, et makrofleks peas kinni ja mõnel on sinikad, kui visati põõsasse, siis on üle piiri mindud. Muidu mulle meeldib ristimine.
Arno
Mind on ristitud. See on kooli astumise traditsioon, mida saab muidugi teha mitmel viisil ja meetodil. Kui seda teha meelelahutust silmas pidades ja kedagi mitte alandades, siis on tore. Võibolla tänapäeval mõnikord on ületatud see õhkõrn piir, kus see muutub alandavaks. Ehk on ka välismaa kombeid sisse toodud, mis meie keskkonnas ei sobi, näiteks ei saa meil sügisel ikka veesõdasid teha.
Fotod: Eike Meresmaa
