Mamma lugudega hiidlastele armsaks saanud näitleja Margus Tabor tuleb sel suvel peale paariaastast pausi taas Hiiumaal publiku ette. Lugusid vestma. Aega esimese etenduseni on veel kaks kuud, aga publiku huvi on juba praegu väga suur ja 12 etenduse piletid läbi müüdud.
12 etenduse 2000 piletit müüdi läbi kahe päevaga, 500 broneeriti. Milline tunne on näitlejal, kui piletid niisuguse tempoga ette ära ostetakse?
Margus Tabor: Tegelikult tunne on ju hea, et sa teed asja ja see läheb korda ja selle järgi on nagu vajadust ja inimesed janunevad selle järgi. Teistpidi on selline tunne, et süda läheb kohe raskeks. Eks suveetendustega on ka niimoodi, et meil oli idee ja puha, aga ega see asi siis ju veel valmis ei ole. Teatris tehakse ka kaks kuud, vahel kaks pool kuud proove ja alles siis saab asi valmis, aga päris teatris käib ka piletimüük samamoodi, et uus etendus pannakse müüki juba siis, kui asja ju veel ei ole. Aga ideid on.
Hiidlase Sulev Nõmmiku Kärna Ärni oli Eesti rahva seas ülipopulaarne.
Miks on nii menukad Margus Tabori lood?
Sulev Nõmmik tegi seda geniaalselt läbi oma rolli, võttis ühe kuju ja sai selle kaudu oma asjad ära rääkida. Mina olen kiskunud selles mõttes ennast alasti, et kui muud ei oska, siis tuleb rääkida iseendast. Mulle paar inimest on öelnud, et küllap see fenomen on sul selles, et sa räägid oma lugusid. Ja inimene tahab ju ka nalja ja huumorit, et saaks naerda. Kui ma võtan need viimased aastad, siis ega sellist puhast või siirast huumorit ei ole eriti tehtud. Tujurikkuja ja Kreisiraadio on must huumor ja mõni jumaldab väga musta huumorit. Head musta huumorit jumaldan ka mina, aga rahvas tahaks saada nagu seda helget ja lihtsat naeru ka. Ja mina räägin ikka oma lugu ja olen ikka seesama Mamma poiss. Ja Mamma poiss viidi nüüd sõjaväkke, aga see ei tähenda, et mul ei ole etenduses midagi Mammast või oma elust – ma räägin ikka neid lugusid edasi.
Miks käivad selle etendusega kaasas märksõnad – Šveijk sai 100, VTK normid 90?
Need on nagu mingisugused verstapostid meie teel, aga eksituste ja pettumuste vältimiseks ma ütlen, et need ei ole vahva sõdur Šveijki lood ja ma ei etenda suvel rida sõjaväesketše. Sõjaväelugusid küll on, aga kõik see tuleb ikka läbi ühe Hiiumaa poisi, kes kasvas Mamma juures, tuli Kärdla kooli ja eks saavad ka Kärdla õpetajad oma jao kätte. Need, kes meid tööks ja kaitseks ette valmistasid – 90 aastat tagasi kehtestati need VTK normid. Ega siis inimeste individualism ei huvitanud kedagi ja kui need normid olid täis, siis oli nagu tegu tehtud.
Miks seekord just armee-lood?
Kõik see asi algas sellest, et olin oma tuttavatele, õele ja ühele või teisele rääkinud, et mul on kapis need kirjad. Kui tulime sõjaväest ära, siis minu kursusevend Salmistu ütles, et ma annan su kirjad kõik tagasi – äkist läheb tarvis. No varesepoega ei läinud tarvis, aga näe, mul kirju läks tarvis. Päris huvitav on praegu sinna sisse minna ja vaadata, – see on kohtumine 23aastase Margusega – et mida ta mõtleb ja mida ta kirjutab. Olen nendesse kirjadesse kaevunud juba ja vaatan, et äkki saan kätte veel mõned, mis olen kirjutanud oma õele ja emale – peame nüüd ka nende asjade sees natuke sorima. Kirjad, mis ma kirjutasin oma kursusekaaslasele, on teistsugused kui need, mis ma saatsin koju. Olime ju saatusekaaslased ja saime aru, millest omavahel räägime. Need kirjad, mis saadeti koju, olid pigem rahustavad, kirjades, mis saadeti oma sõpradele, püüti teha nisukest võllanalja, nii palju kui suutsime – nii et need on erinevad. Praeguseks on mul käes minu kirjutatud kirjad, mis ma siis saatsin Eduard Salmistule ja mul on Mamma kirju, mis ta mulle sõjaväe ajal saatis. Kolm kirja olen leidnud. Kui me nüüd natukene sorime, siis leiame ehk veel. Aga kesse viitsib kuulata, kui ma ainult oma kirju loen, seune asi ei uvita teisi inimesi. Nii et kirjad on ka, aga ma pean nagu balansseerima selle peal, kuidas mina näen seda, kuidas meid tollal kasvatati ja valmistati ette sõjaväkke minekuks, mis seal siis juhtus ja mis järeldused ma sellest teen.
Miks räägid just enda lugusid?
Mul on lihtne, ma olen võtnud selle asja, et mina räägin oma elust. Ma ei pea lugema läbi teiste inimeste lugusid, nii saab ju ka teha. Tavaliselt nii tehaksegi, et sa loed, mida keegi kirjutas ja paned loo kokku, aga ma olen vist laisk. Ja ma olen ju ära hellitatud ka – ma olen näinud ju, et see, mis mina suust välja ajan, on toonud inimesed ka siin, Hiiumaal, kadakate-mändide vahelt välja, eks ole. Ja ma mõtlesin, et see ongi see minu käekiri, et ma pean ikkagi katsuma nagu rääkida ainult endast, et ma ei võta teiste inimeste lugusid. Selles mõttes ma saan kedagi ikka puudutada, et noh, vot-vot olin sellega koos ja seal juhtus see, no võib-olla mul ei olnud päris nii või naa… Nii et ma ikkagi toon iseennast letti. Ja muidugi, kui sa küsid mu käest, et kus see kõik, mis sa räägid, kirjas on, siis seda ei ole kirjas. Ikka on nii nagu Mamma lugudega oli – ütlesin alguses tere ja siis vaatan edasi. Esimene lause on ka olemas: mis lõhn see on? (Naeravad koos Kadriga.)
Miks selline pealkiri “…ja Margus Nõukogude armeest”
Kõige kindlam oleks olnud pealkiri “Mamma Nõukogude armees” (Naerab). Aga tegelikult olid minu noorusajal raadios õnnesoovid alati niisuguse lõpuga: Elfriide Kingseppa tervitavad tema saja kaheksandal sünniaastapäeval tütred peredega, Emmaste puhkpilliorkester, Kristjan Tallinnast jaaaa (kandev paus)… Margus Nõukogude armeest. Mõtlesin selle pealkirja ise välja, juhus mängis kätte. Vaata, ma olen sealt Suuremõisast tulnud, Ungru lossis õppinud, seda kooli kirunud ja nendel barokktreppidel liugu lasknud ja siis ma mõtlesin, et sattusin Kasahstani, aga kui oleksin sattunud kuskile Siberisse aega teenima, siis oleks tüki pealkiri olnud Hiiu lossist Siberisse. Nii nagu Ungru krahv läks, eks ole. Nii et Hiiu lossist Kasahstani oleks võinud ka panna ja sisuliselt on see nagu õige, aga siis oli vaja mõelda raadioreklaami peale ja siis tuli see õnnesoovide saade ja sealt see pealkiri…
Mida see lause tähendas – õpetajad saavad ka oma jao?
Õpetajad olid toredad, aga aeg oli selline, kus inimesi valmistati ette sisuliselt nagu vangiminekuks – sul on nüüd aeg vangi minna ja sa pead minema. Ja mina läksin sõjaväkke, ma ei olnud mingi kaheksateistaastane tatt, olin kakskümmend kaks ja kõrgkooli juba läbi käinud ja siis tundus see eriti mõttetu. Aga noh, oma kasu sai sellest ka lõigatud. Kasvõi see kirjade kirjutamine. Üks asi, mille ma seal välja töötasin, oli allkiri. Mul ennem olid mingid krõnksud. See on nii igav. Istusime seal laua taga ja hakkasime harjutama ja kui tükk aega harjutad, siis tuleb sellest asi ka.
Milline saab olema lava?
Kuna ma teenisin raketiväes, siis tuleb paadid välja vedada ja raketid sisse. Või siis paadid välja ja Margus sisse. Kristjan Suits, meie kunstnik, käis siin nädalavahetusel kuu aega tagasi, vaatas selle üle, tegi mingisuguse visiooni. Me oleme käinud juba sõjaväetehnikat ja -kaste ja klobu ja värke vaatamas. Nii et tuleb ikkagi lavakujundus ja tegeleme ka sellega, et ruum ei kõliseks. Ma olen kuskilt juba mingit kommentaari lugenud, et mis te tahate siis õilistada seda aega või midagi sellist. Aga kes kardab näha vene sõjaväetehnikat, siis see lava ei näe välja nagu oleksid kuskil vene sõjaväes. Seal on neid elemente, aga kindlasti on ka midagi hiiumaist.
Mida “Mamma lood” sinu jaoks muutsid?
Minu taasmaaletooja on tegelikult Aivar Viidik. Tema oli tollal see, kes pidi mul ikkagi turjast kinni võtma ja ütlema, et kuule, minu arust neid lugusid võiksid rääkida, minu arust võiks see etendus olla. Tema käis mulle peale, sest vaata, inimene on ju laisk. No ja kui ma räägin, mis minuga eile juhtus või mis mul lapsepõlves juhtus, siis no Kadrile võin ju rääkida seda, aga miks ma peaks inimestele seda rääkima – eks ole? Muutus on selles, mida on tähendanud minu jaoks publik. Kuivõrd ma olen publikuga kokku saanud. Need suveetendused toimusid nii, et ma ju nägin kõiki neid inimesi, olin kontaktis, ma tundsin neid ja paljud tundsid mind. Isegi kui mandriinimene tuli saali ja ma rääkisin kellestki konkreetsest inimesest, siis ta sai aru, et see inimene ongi päris, istubki siinsamas kõrval, ei ole mingisugune umbnimi välja mõeldud. Ma äkki leidsin selle…. Kõigepealt leidsin hiidlaste jäägitu tänu ja armastuse enda vastu ja siis hakkasin mina ka neid rohkem ja rohkem armastama. Tore on ka see, et tulevad inimesed mandrilt. Aga see aeg on ikka üks, ma räägin ikka samast ajast – kui ma Mammaga kasvasin või sõjaväkke läksin – see kõik on minu elu. Siiamaani on see 58, kohe 59 aastat kestnud ja see elu on ka niivõrd universaalne, et see kõnetab, tulevad tuttavad momendid ette. Mulle on siis öeldud, et Margus, sa oled hea lugude rääkija. Mitu korda on mu juurde tulnud inimesed, et kuule, mul ka hirrrmus head koolilood ja mul on ka lapsepõlvest lood ja sõjaväest sellised lood, aga häda on selles, et ma ei oska neid rääkida. Inimestel ongi kindlasti palju pöörasemaid lugusid, ütleme näiteks armeeajast. Minu õnneks need inimesed ei oska neid rääkida või nad ei ole selle peale tulnud, et võiksid neid rahvale esitada ja meie Kadriga oleme seda nišši nüüd ära kasutanud. (Muigab.)
