Kas kõik Hiiumaa omavalitsused on nüüdseks välja öelnud oma seisukoha pagulaste vastuvõtmise teemal?
Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna: Tegime selle esimese kirja ja tahtsime omavalitsustelt saada mitte niivõrd jah või ei vastust kui ülevaadet, milline on omavalitsuste võimekus. Me ei eeldanudki seda, et omavalitsustel oleks pakkuda sotsiaalkortereid. Me teame, et ka oma inimeste jaoks pole neid piisavalt. Tahtsime teada, millised on kitsaskohad ja milline on üldine suhtumine.
Nüüd suhtleme pigem nende omavalitsustega, kes ise on öelnud, et jah, meil on olemas valmisolek. Me ei ootagi omavalitsuste käest eluruume, me pigem üürime need avatud turult ja ka riigil endal, näiteks Riigi Kinnisvaral, on päris palju kortereid. Istume koos nende omavalitsustega, kes on pagulaste vastuvõtmisest huvitatud, ja töötame läbi selle skeemi. Riik küll pakub keeleõpet, aga olema peaks lasteaia ja kooli võimalus ning kasvõi mingilgi määral tööd. Mitmel pool on ettevõtjad öelnud, et nad on valmis pakkuma tööd.
Kuna me teame, kes siia tulevad – meil on süsteem nii üles ehitatud –, siis me saame seda planeerida. Meil on pilt üle Eesti ees, aga töö läheb edasi. Praegu on see kõik muidugi teoreetiline ettevalmistus, sest meil ei ole veel ühtegi põgenikku. Tahaksime, et esimesed pered tuleksid ja me näeksime, kus need kitsaskohad on. Mõtlesime, et esimesed pered võiksid tulla aasta lõpus. Meie meeskond on juba Itaalias, aga ega see nii kerge ei ole, et sealt neid inimesi leida. Meil on väga konkreetsed kriteeriumid: ainult sõjapõgenikud, pered ja inimesed peavad ka ise tahtma siia tulla. Ja ütleme ausalt, et Eesti ei ole praegu kõige populaarsem riik.
Aga me võtame rahulikult, sest meil on võimalus kõigeks valmistuda. Kui me vaatame kasvõi meie naaberriiki Rootsit, siis neil on olukord kontrolli alt väljumas. Samuti Soomes, kus räägitakse 30 000 põgenikust. Meil on olukord, kus me ei pea sattuma paanikasse ja vaidlema emotsionaalselt omavahel, vaid võime hoida kokku ja teha ettevalmistusi.
On näha, et Euroopa poliitika muutub ja läheb karmimaks ning võetakse kasutusele reaalsed meetmed, aga sisserändesurve on nii suur, et mingil kujul võib see jõuda ka Eestisse.
Mis mulje on jäänud neilt silmast-silma kohtumistelt? Kuidas meie inimesed reageerivad pagulasteemale?
Mul on tõesti väga suur kogemus – mul on suve algusest olnud peaaegu 50 sellist kohtumist üle Eesti, kõik mitte alati avalikult välja kuulutatud. Eesti inimesed on selles mõttes väga targad ja väga hoolega jälgitakse teemat. Ja küsimus ei ole mitte see, kui mitu põgenikku on meil kokku lepitud. Praegu on see 550 inimest kahe aastaga. Kõik saavad aru, et meie jaoks ei ole see mingi massiimmigratsioon. Küsimus on pigem selles, et inimesed tahavad teada, mis edasi saab.
Ühelt poolt tahetakse teada, mida riik teeb, teisalt on väga suur huvi välispoliitika vastu, huvi selle suhtes, mis toimub Euroopas laiemalt. Ja meid on alati huvitanud, mida teeb Venemaa. Kui inimesed neile kohtumistele tulevad, siis on neil igaühel oma arvamus sel teemal. Ütleksin, et Eesti inimesed on alalhoidlikud ja Eesti ühiskond on praegu väga kaitsepositsioonis. Ja mina saan täiesti aru, miks see nii on – sõnum Euroopa Komisjoni poolt oli väga järsk, tuli väga ootamatult ja survestamisega. Me peame aru saama, et praegu pole enam need ajad kui Moskvast antakse nii-öelda käsk ja meiega üldse ei räägita. Noori neil kohtumistel väga palju ei ole, on pigem keskealised ja vanemad inimesed, kes mäletavad ise kõiki neid aegu kui meie käest luba küsimata meid siit viidi ja meile toodi sisse inimesi.
Neil vestlustel ongi minu sõnum, et me oleme ise ka otsustajad väga paljus. Ka Euroopa tasemel suudame me sõna sekka öelda, aga eelkõige peame ise otsustama, mida me siin teeme. Me peame oma reeglid ja tegevuse paika panema. Kui me seda ei tee, siis tehakse seda meie eest.
Teisalt saadakse ka aru, et me oleme osa Euroopast ja tegelikult probleemi veel Eestis ei ole ja meil on võimalus. Näen, et inimestel on väga selge seisukoht, ma vastasin nende küsimustele nii hästi kui oskasin, aga kõige tähtsam on rääkida toimuvast ausalt. Kui inimesed saavad aru, et midagi varjatakse, või midagi, mis Euroopas on juhtunud, tahetakse näidata kõverpeeglis, muutuvad nad umbusklikuks ja pigem annab see pinnast kõikvõimalikele spekulatsioonidele. Teiseks meediatarbimine, mille uudistemass on tänapäeval väga-väga suur. Aru saada, mis sellest on objektiivne info, on peaaegu võimatu. Sellepärast tulebki käia ja inimestega näost näkku rääkida.
