Juba tundus, et see talv ei kujunegi väga hulluks. Kui mullu küündisid miinimumtemperatuurid saare keskel Nõmbal paaril korral veebruaris 26 kraadini, siis tänavuseks rekordiks paistis jäävat 19. jaanuari –19 kraadi.
Veebruar tuli küll masendavalt pilvine, kuid teisalt päästis see pakastest. Küünlakuu sulavas päikeselises lõpus näis, et kevad ongi kätte jõudmas. 28. veebruaril küünitas termomeetri näit varjus suisa +7ni.
Kuid edasi tuli aina süvenev hangumine. Kahjuks on viimastel aegadel muutunud karmid märtsid täiesti reeglipäraseks. Viimati saabus
1. märts sula ja peatse maa lumest vabanemisega 2007. aastal. Ülisooja 2008. talve ainus tõeline talvekuu oligi alles märts. Paraku pole märts enam mitte “plirts-plärts”, vaid pigem külmetav “kirts-kärts”.
11. märtsi hommikul pääses Nõmba napilt selle talve absoluutsest rekordkülmast: kraadiklaasinäit langes –19ni. Päeval päikese toel kerkis varjus küll nobedasti –3ni, kuid päikese käeski ei sulanud peagu mitte midagi. Ma olen sääraseid märtsikuid hakanud millegipärast tuumamärtsideks kutsuma. Päike võib ju särada, kuid kõvaks kalkunud valge lumekilp ei kõssagi.
Ka ennustused ei andnud vähimatki lootusekübet. EMHI teatas kuu prognoosis, et ilma soojenemist on oodata alles kuu viimasel nädalal. Marko Kaasik kirjutab oma saidil, et püsivat sooja enne märtsi viimast dekaadi ei tule, sest Põhja-Atlandil on blokeeriv kõrgrõhuala ja madalrõhkkonnad liiguvad üle Skandinaavia loodest kagusse.
Nõnda on ka läinud. 14. märtsi hommikul sai Nõmba talve absoluutse rekordi: –21 kraadi. Vaid nädalake enne kevadist pööripäeva! 15. märtsi hommikul oli taas –19 kraadi. Edaspidi said –15kraadised hommikud tavaliseks.
Ega mingit suurt kevade algust vist see kuu tulegi. Ses mõttes on see sarnane kahe aasta taguse ajaga, siis hakkas sulama alles 1. aprillil. Võtab täitsa ohkama, kui meenutada 90ndate alguse või nullindate alguse varaseid kevadeid, mil veebruari lumikellukeseõied olid tavaline nähe ja naistepäeval võis vahel lõhnavaid värskeid märtsikellukesi noppida. Tegelikult on varased kevadlilled, nagu nood kellukesed ja samuti krookused, meie kliimas suhteliselt mõttetud lilled. Lääne-Euroopas vinduvad nad õitseda mitu kuud, meil õitsevad aprillis sageli liiga ruttu läbi. Äh, säärane sügavkülma-märts võtab vägisi tuntud lauluviisil virisema: mis maa see on?!
Vähemalt aprill toob lõpuks kaasa kauaoodatud muutuse. Maa vabaneb, vallanduvad lõhnad, puhkevad esimesed õied, õhk kaigub tagasi pöörduvatest rändlindudest. Kaua oodatud kaunikene…
