21. oktoobril ette võetud aktsiooni nimeks sai “Seitse minutit Kalanas”.
Just nii palju jääb seal aega, kuniks liinibuss tagasi itta sõitma hakkab. Tjah, bussiühendus Kalanaga on väga viletsaks kärbitud. Mis parata, kui seal taga lääneotsas nii vähe inimesi elab.
Hea, et seitse minutitki Kalana jaoks jagus. Uue sõiduplaani järgi jääb nüüd üldse vist vaid kaks minutit. Ma pean silmas seda kell kolm peale lõunat Kärdlast väljuvat bussi, mis kuueks Kärdlasse tagasi jõuab. Kui teisipäevahommikune reis välja jätta, on see ainus bussiühendus, millega Kärdlast Kalanasse ja tagasi ühe päevaga käidud saab.
Hüva, aga mis valu mind sinna siis ajas, et kõigest seitse minutit koha peal olla? Vastus: Magnolia grandiflora. Tänavu suvel Kalanas Vogelbergidel külas käies oli nende alles kevadel istutatud suureõielisel magnoolial just puhkemas neljas, viimane õis. Äraõitsenutel olid paljulubavad viljaalgmed. Nüüd sügisel kangastus mu kujutluses Eesti kohta enneolematu pilt: igihaljal magnoolial kopsakad kukkurviljad, punased seemned välja punnitamas.
Helistasin Jaan Vogelbergile, kes paraku pole mõnda aega oma Kalana koju sattunud. Ütles aga, et kui vilju on, võtku ma julgesti. Vastutasuks lubasin viia põldvahtraid, mille poti panen seedri alla. Üpris põuakindel põldvaher on Kalanas kindla peale minek. Ja ehkki pealekauba külmakindel, on ta samas ikkagi ka n-ö vahemereline liik. Siiamaani on mul eredalt meeles kunagi Trieste lähedal Sistiana lahe kohal nähtud aprillikuine õitsev põldvahtramets, kus alusmetsa moodustas igihaljaste loorberite ja smiilaksiväätide tihnik. Meil pole selline kooslus võimalik. Hea, et põldvahtradki võimalikud on.
Niisiis väljasõit Kärdlast kell kolm päeval. Päike lõõmas oma madalal sügisesel kaarel ning pealtnäha oli õige ilus ilm. Kuid Malvaste teeotsa lähedane tiik oli jääs, samuti Kõrgessaare kraavid. Nõmbal oli hommikul kuus kraadi külma ja lõpuks sai Kalanagi oma esimese, küll leebe ühekraadise külma kätte.
Ma polnud iidamast-aadamast liinibussiga seda pikka otsa sõitnud. Nii kümnekonna aasta eest oli see suund tavaline. Siis, kui mul oli enda jaoks Hiiumaal veel nii palju avastada. Nüüd aga nentisin järsku, kuivõrd lame ja ühetooniline on tegelikult see mu vana armas Hiiumaa. Ja kui taigalik oma peamiselt okasmetsadega. Märkimisväärseim erand sel teekonnal on vaid Kidaste lehtmets oma haruldaste künnapuudega. Kahju, et ma Hiiumaad enam nii eriliseks ei pea kui varem. Kuid eks igal asjal ole oma aeg. Hiiumaa on enda tähelepanuväärseimad loodus-aarded mulle ära näidanud ja nüüd on alles vaid nostalgia nonde toredate avastusrikaste aastate järele.
Eks elu pea edasi minema. Ma ei ole seda tüüpi, et tallan lõputult samu radu ja tunnen sellest ikka samaväärset rahuldust. Pigem viib mind edasi uudsuse jõud. Kui ikka oled näinud liigirikkaid Lõuna-Euroopa mäestikke, kus muuseas on kõige otsa olemas ka hiiumaalikud hariliku männi ja hariliku kuuse okasmetsad, siis küsid: mida nii ülierilist siin saarel siis üldse on? Nojah, mererannad, tõesti. Hiiu saar pakub pigem mingit hingelist erilisuse tunnet, väliselt ei hiilga ta millegi suurejoonelisega. Peale tormise mere ehk vaid.
Nõnda sai sellest bussireisist mulle nostalgiline kiirekskursioon. Näed, seal Kõrgessaare vallamaja taga on kuldkingade mets. Millist elevust pakkus esmane käik sinna! Ja seal Laukalt edasi on Kurisu maaliline org, kus rändrahnude vahel sulisev oja kukub alla paeastmelt ja sukeldub karstikoopa mustendavasse suhu.
Viskoosaga on mul eriline suhe. Ka mina võin end kalatehase veteraniks nimetada, ehkki töötasin seal vaid mõne kuu. Toona (kas tõesti juba 16 aastat tagasi?) ei armastanud ma seda omamoodi hõnguga asutust põrmugi. Aga hiljem on ometi mingi nostalgia jäänud. Ja nüüd oli vägagi nukker näha, kuidas kapitaalne kivihoone on varemeks muutumas. Hea küll, katus küll veel korralikult peal, kuid pooled aknaavad mustendasid tühjaks kistuna. Jaah, kus kunagi kees elu, vaikib nüüd lootusetu tondiloss.
Seevastu suured jugapuud tumehaljendasid endiselt elujõuliselt kuldses lehes pargis. Ja A&O poe tagant on võsa eemaldatud ja avatud vaate sinerdavale Kirikulahele.
Luidjalt algasid lõputud Kõpu okasmetsad. Mööda vilksas Viita peatuse silt. Siin elas kunagi Aaviku-härra. Tema aed tundus 90ndate lõpus mulle väga erilisena. Siis ei olnud veel eksootilisi puid-põõsaid sugugi nii lihtne soetada kui nüüd. Metasekvoiad, vahemere küpress, harilik kastanipuu, tamarisk etc mõjusid toona väga muljetavaldavalt.
Aaviku-härralt tosina aasta eest kingiks saadud mammutipuu ja idaelupuu on karmide talvedega hukkunud. Metasekvoiagi külmus vahepeal pea maani tagasi, ent jonnakalt üritab ta mul uuesti üle pea sirguda. Viita aias pole nüüdseks kahjuks vist enam palju eksootilist alles. Muide, aia ümbrus on ainus koht Hiiumaal, kus kasvab looduslikult tuhkpihlakaid.
Buss teeb taas Kiduspe ringi nagu vanasti. Näe, siit Ülendi metsa vahelt viib tee külasse, mille heinamaadel 1997. aasta kuumal suvel õnnestus mul väljakaevamistel osaleda. See oli nagu kulla otsimine. Ainult et kullaks olid savist potikillud. 7000 aasta vanused, kammkeraamika mustriga, mõni õige kopsakas. Ajaloomälestiste poolest on Hiiumaa võrreldes Saare- ja Läänemaaga väga vaene, pole meil isegi ainsamat linnamäge. Aga nende aastatuhandeid maapõues lebanud potikildude päevavalgele urgitsemine jättis mulle sügava mulje. Mis on selle kõrval Rooma aegsed mälestised – poisikesed!
Kalana kümbles kuldses õhtupäikeses. Lubjaklibune igihaljaste leesikate ja mändide Kalana. Suvega võrreldes polnudki nagu midagi muutunud. Ka seeder, küpress ja mammutipuu igihaljendasid. Kuidas nad küll talve üle elavad?
Mooruspuud haljendasid ikka veel mürkrohelises lehes. Trompetipuu kollendas – siin polnud öökülmad lehti ära võtnud.
Panin põldvahtrapoti liibanoni seedri alla, nagu kokku lepitud. Ja siis igihalja magnoolia juurde. Aga… kus olid viljad? Leidsin maast vaid kolm varisenud viljaalget. Seega ei mingeid magnoolia seemneid. Ses mõttes lörri läks too käik, lootsin liiga suurt imet. Tegelikult saaks seda liiki põhimõtteliselt ka pistokstest paljundada. Kui igasugu kasvuhormoonide ja kinniste kasvukarpidega mässata.
