Hiiumaa on teatavasti UNESCO programmiala, kus loodusega peab hästi läbi saama, et endal hea elada oleks. Selle tõttu on saarerahvas aja jooksul selgeks saanud mitmed vigurid, et elu õues ja magamistoas kergemaks teha, eriti suvel.
Hiidlased suhtuvad sääskede tõrjumisse üldiselt kaheti – kurjemad löövad looma maha, leebemad suunavad need õigele rajale. Saare hästi varustatud käsitööpoodides Kärdlas ja Heltermaal on müügil sääsetapupakud koos vastava kirvega. Kuid samal ajal antakse endale aru, et väikesel lendajal ei ole tihti kohta, kus tiiba puhata ning seetõttu valib ta paraku maandumiseks inimese kui suure objekti. Sestap on samades poodides müügil sääse pesakastid, kus „linnukesel“ hea elutseda.
Hiiumaa muuseumi teadusdirektor Helgi Põllo naerab sääseteema peale ja ütleb, et tema teada ei ole kirjasõnas ühtegi viidet vanarahva võitlusele sääskedega. Vanasti nii pisiste asjade peale ei mõeldud. Tehti tööd ja rehmati käega vaid siis, kui parm kallale tuli. Helgematel hetkedel, kui olid pulmad või surnuaiapüha, siis aitasid rahvarõivad, mis teadagi olid tihedast villasest ja linasest kangast. Komme ühe koha peal istudes sääski sööta tuli alles 19. sajandi teises pooles.
Eesti põhjapoolseima Hiiumaa Lavendlitalu peremees Taavi Liivandi kinnitab, et lavendli sesoonne mõju sääskede levikule on kogemuslikult tõendamist leidnud. Näiteks oktoobrist aprillini ei ole tema talu lavendlipõllul ühtegi sääske kohatud. Suuremõisa Ametikooli floristide seas levib uskumus, et parim looduslik „sääsepeletaja“ on kindlasti lavendel. Kui oskad lavendlipärja pähe punuda, siis ihaldavad sind muudki tegelased kui sääsed. Abi võib olla purustatud lavendliõitest tehtavast aromaatsest õlist, mida nahale määrida enne eeldatavat kokkupuudet vereimejatega. Vähemalt endal on head lõhna tundes parem olla. Taavi soovitab spetsiaalset lavendlivett pärast sääsehammustust kubla peale määrida – pidi aitama.
Hiiumaa meefirma Dagö Cold mesinik Jana Tammeveski ei ole kuulnud ega ise kogenud, et mesi võiks sääski peletada. Kui aga sääsk on kurja teinud, siis taruvaigu tinktuuriga määrimine võib kubla sügelust vähemaks võtta. Nagu mesinikule kohane, siis omakorda soovitab Jana olla ettevaatlik õitsva muru peal paljajalu kõndides – võid kogemata mesilasele peale astuda, kes kohe enesekaitseks nõelab. Kui söune õnnetus juhtub, siis esimene asi – kohe nõel välja, sest nii kaua kui nõel on sees, pumpab see mürki edasi. Siis kohe külma jooksva vee all loputada ja külm asi peale, ja kellel on allergia, siis tabletti võtta. Allergiarohtu võib võtta igaks juhuks ka siis, kui ei tea endal allergiat olevat, aga räägi see läbi arsti või apteekriga.
Kassaris, mis on merest ümbritsetud omaette saar, on elanikud pidanud ajast aega võitlema igasugu lendavate putukatega. Kassari pruulikoja õllemeister Ain Koor teab head laialt kasutatavat ja lihtsat meetodit soovitada: „Me jookseme hooga läbi kadakapõõsaste – tõmbab sääsed maha ja ühtlasi pisut sügab ka. Aga korralik hoog peab olema. Et kui kuskilt RMK parklast Sääretirpi jooksma hakata, siis enne päris tirbi otsa seisma ei tohi jääda. Seal võib siis jahtumisega tegelema hakata ja uusi sääski ei pane enam tähele,“ on Ain oma kogemust jagades lahke. Ütleb ju hiiu vanasõna, et laisk peseb, virk kratsib.
Miku Kaarli kodukülas Kaigutsis on sääsetõrjes ühendatud vana kogemus uue teadmisega. Kitsiku talu pererahvas Ilmi Aksli ja Jüri Ausmaa nägid telekast loodusfilmi, milles räägiti suitsupääsukeste kadumise ohust. Vanarahvas pidas meie rahvuslindu kodu juures just sääskede tõrjumiseks. „Ei meie jookse ja rabele,“ ütleb Jüri. „Meie kojas ja pööningul elavad suitsupääsukesed on sääskede söömise enda peale võtnud. Ei meie pea enam võitlema,“ sõnab ka Ilmi.
Kalamehed ja -naised, kes loodusega suurema osa aastast silmitsi, teavad anda head nõu. Kui sääsk kipub maa peal tüütuks, siis mine merele. Sääsed ei kannata tuult, mis üle viie meetri sekundis puhub, samuti tekitab kalalõhn neis segadust – ei leia inimest üles, keda imema hakata.
Hella-Tempa külaseltsi eestvedaja Rita Tsarjov on uhke oma küla jaanituleplatsi vastremonditud kiige üle ning soovitab seda sääskede tõrjeks lahkelt pruukida. „Kui hea hoog sees on ja tuul kõrvus tuhiseb – ei siis sääsk sind kätte saa,“ räägib Rita.
Kärdlas Kreeka kohvikut pidav Ioannis Basdanis tutvustab oma kodukandi kavalusi – tuleb kohvi põletada. Paned kohvipulbri kuumakindlasse kaussi ja tuli otsa. Kohvisuits peletab kõik pinisejad kaugele. Ioannis rõhutab küll, et õige on vaid kreeka kohv, kuid järele proovimisel kõlbas meil müügis olev rootsi kohv sama hästi.
Mida teha kihulaste ehk massakate ehk „käinakate“ peletamiseks? Siin jääb rahvapärasest meetodist – kätega vehkimisest – väheks.
Loodusuurija haridusega Tuuli Tammla teab rääkida, et häda korral tuleb siiski keemiast abi otsida. „Tõhusamad tõrjevahendid sisaldavad kuni 50 protsenti DEET-i (dietüültoluamiidi). Sellistest toodetest on abi ka puukide ja parmude vastu. Siinsetes oludes pole siiski nii kanget vahendit tarvis, liiatigi on selgunud, et mingist piirist alates kontsentratsiooni suurendamine enam tõhusam ei ole. Seega tasub alati pakendilt lugeda, millise kangusega on tegu. „Pealegi võib tugeva mürgi peale määrimine või pihustamine ka enda tervisele halvasti mõjuda. Meie suuremates poodides on saadaval erinevate firmade sääsetõrjevahendeid nii peale pihustamiseks, kui ka suitsuspiraale ja küünlaid ning sääsevõrke.“
Reklaam. Lugemise jätkamiseks palun liigu edasi.
Jaaniõhtul on hea vahend sääskede vastu jaanilõkke suits, mis ühtlasi õnne toovat. Kindlasti ei tule sääsed suitsu sisse, selle on eesti rahvas pika jaanitule traditsiooniga selgeks saanud.
Vikipeedia ütleb, et sääselised on pikatundlalised kahetiivalised. Neile on iseloomulik enamasti sale ja õrn keha, pikad jalad ning pikad tundlad, mis on sageli silmatorkavalt harjasjad. Kui asjatundmatu inimene paneb kõik sääsed ühe nimetaja alla, siis teaduslik lähenemine eristab hulga erinevaid liike. Näiteks karussääsklasi on Eestis teada 14 liiki, pahksääsklasi arvatavasti üle 500 liigi. Pahksääsklaste hulka kuuluvad paljud taimekahjurid. Nende mõne millimeetri pikkuste putukate vastsed elavad taimekudedes ning põhjustavad nende vohamist ehk pahkade teket. Paha sees leiab vastne piisavalt toitu ning kaitset vaenlaste eest.
Klaasiksääsklased (teada umbes 100 liiki) on huvitavad selle poolest, et nende vees elavad vastsed on täiesti läbipaistvad ning seetõttu ujudes lausa nähtamatud. Vastsete asupaika reedavad vaid vees ringi liikuvad tumedad silmad. Nende valmikud ei toitu.
Surusääsklasi on meie maal üle 400 liigi, pistesääsklasi 35 liiki, seenesääsklasi üle 500 liigi. Leinasääsklaste (Eestis kuni 70 liiki) hulka kuuluva vaenusääse vastsed on varasematel aegadel tekitanud inimeste hulgas ebausklikku hirmu ikalduse, sõja ja teiste hädade ees. Nimelt võtavad selle sääseliigi vastsed toidupuuduse korral ette massirändeid, kogunedes seejuures pikaks, kuni 10 cm laiuseks lindiks, mis sobiva toidupaiga otsingul aeglaselt edasi väänleb. Selliste „vaenuköite“ ilmumist loetigi halvaks endeks.
Veel teatakse kihulaste mõndakümmend liiki, habesääsklasi 186 liigiga, sääriksääsklasi, keda on Eestis umbes 80 liiki ning talvesääsklasi Eestis elava 5 liigiga.
