Väikeste lastega koduses rütmis liikuvad sõbrannad jagavad hapraid hetki magamatusest ja oma elu justkui täielikult kõrvale panemist beebide kõrvalt. Mitmed lähedased, kes hommikust õhtutundideni tööd rabavad, tunnevad ainult tundetust. Ja need, kelle olemist kirjeldab pelgalt “doing”, mitte “being” ei oskagi enam lihtsalt olla. Eestlane on tegusõna? Või kuidas keegi seda kurb-naljakalt kirjeldaski?
Aga mina mõtlen selle kõige kõrval ja sees aspektile, mida mõni kutsub Jumalikkuseks, keegi teine proovib selgitada läbi spirituaalsuse värvigamma, kolmas kirjeldamas seletamatut miskit või ühendust.
Ja ma tunnen, et kui panen kõrvuti oma kaks täiesti argist, tavapärast, perele-tööle teenistuses olevat päeva, ent ühel neist päevadest omistan argistele liigutustele suurema tähenduse, siis väli muutub.
Tähenduse, millega tavalisest õhtusöögist saab pidupäev, kodu koristusest rituaal, suudlusest kohalolu kontroll(ist lahtilaskmine), ebamugavatest “vaja tehadest” võimalus avarduda ja emotsioonide virr-varrist elus olemise tunne.
Kuidas ma saan olla rohkem kui vajalik?
Iga toiming võib olla tõstetud argipäevast, kui anname oma tegemistele tähenduse, mis ulatub kaugemale praktilisusest.
Kui see, mida teeme, pole enam pelgalt kasulik, ühendume kõrgemaga.
ja