Laulupidu oli läbi saanud ja rahvas ruttas väravatesse. Minagi, sest öine praam ootas. Mereväravate poole minnes kõndis mu ees teismeline tütarlaps, hoides ema-isa käest kinni. Tüdrukul olid seljas rahvusliku moega riided ja punupatsides sinimustvalge pael. Ilmselgelt laulja. Ema-isa rääkisid tüdrukuga, justkui lohutades, aga natuke nõutult. Nagu mõistvalt. Et saad aru küll, kuidas teisel on paha, midagi muuta ei saa, aga tahaks sõnaga toeks olla. Võimalik, et tüdruk oli kuskil haiget saanud või miskit muud juhtunud.
