Mõte hiidlaste Saaremaa-reisi korraldamiseks tekkis eelmise aasta turismimessil, kui Tiit Reiside Tiit Randmaa arvas, et võiks teha Hiiu Lehe eestvedamisel ühe Saaremaa reisi. Pole sellist reisi enne hiidlastele pakutud. Kindlama kuju võttis mõte aga siis, kui Raul kutsuti eelmisel aastal Kuressaare linna ekskursiooni tegema ja vastukaja oli hea.
Reisikorraldaja Mari Orgusaare sõnul hõigati reisi toimumine välja ühel järjekordsel hiidlaste hulgas populaarseks kujunenud teatrireisil ja nii tehti reisi jooksul juba esimesed broneeringud ning suure reisibussi jagu kohti müüdi läbi paari kuuga.
Kuressaare lood
Nii Raul kui ka mitmed hiljem reisil kohatud saarlased, kellega õnnestus jutu peale saada, tunnistasid, et tõenäoliselt on Saaremaad külastanud hiidlaste protsent oluliselt suurem kui vastupidi. Kui kahe saare vahel veel regulaarset praamiühendust polnud, oli ainsaks ühenduseks kahe saare vahel tänaseks ajalukku jäänud talvine jäätee. Kui saarlased mäletavad jääteega seoses enamasti Kärdlasse sõitmist, poes käimist ja tagasi koduteele asumist, siis ega hiidlaste vaates seisud teised ole – enamik küll võttis ette pikema sõidu Orissaare või Kingissepa külastamiseks, kuid paljud ei tihanud nõnda kaugele sõita ja peale Leisis või Karjas käimist ning värske leiva ja muu nasvärgi ostmist keerati ninaots tuldud teed tagasi, et ikka päevavalges üle jää koju tagasi jõuda.
Mari Orgusaar Esimene päev kulges reisulistele Kuressaares, mis tervitas hiidlasi üle keskmisest kõrgemate soojakraadide ning päikesepaistega. Peale turistidele omaseid omal käel tutvumisi kohalike söögi-, joogi- ja kaubandusettevõtetega ootas pärastlõunal giidi rolli juba rohkem sisse elanud Raul kõiki Kuressaare raekoja ees, et panna algus paar kilomeetrit pikale jalutuskäigule, mis tänu tosinale peatusele ja pajatatud meenutustele kujunes pea kolmetunniseks rahulikuks ja põnevaks teekonnaks läbi aastakümnete. Rauli sõnul saab tema Kuressaare alguse 1930ndatest, sest just tolle perioodi mälestusi inimestest, kohtadest ja juhtumistest pajatas talle unejuttude asemel vanaema. Ja kui vanaema meenutustele lisada ka pika ajakirjanikustaaži jooksul kokku puututud teemad, inimesed ja artikliteks vormitud lood, jagus pajatusi pea iga teekonnale jäänud tänava, hoone, puu kui vaatamisväärsuse kohta.
Mari Orgusaar Igal võimalikul viisil, mis võimalik või teadmisi jagus, sidus Raul omad pajatused Hiiumaa või hiidlastega. Ringkäigult jäid meelde nii jalad ees Saaremaalt lahkunud Viktor Kingissepp, koos lehmadega linnapargis puhanud supelsaksad, jääpurjetajate seos värskete saiapätsidega ning linnusehoovis paiknenud maakonnamuuseumi korstnasse kinni jäänud lipnik Mustajev, kes muide olevat varem Kärdlas elanud.
Linnusemüüri ääres imestas parasjagu mööda läinud legendaarne Saaremaa lugude jutustaja ja giid Ülo Roos selle üle, et kuidas küll nõnda palju hiidlasi on sinnakanti sattunud ning pajatas saateks mahlaka loo sellest, kuidas kuressaarlased said omal ajal osta pileteid linnusemüüri äärde pääsuks, et näha, kuidas linnuse teisele korrusele rajatud danskeris (ehk keskaegses välikäimlas) keha kergendades välkusid kirikupeade tagumikud – mine võta nüüd kinni, et kas oli see piletimüügi osa tõsijutt või saarlaslikult pool-juurde-pandud luiskelugu. Ja Põllo Helgile saatis Ülo tervisi ka.
Sõjast kannatanud Sõrve
Reisi teine päev kulges bussi rooli hoidnud Raini juhtimisel mööda Saaremaa lääne- ja põhjapoolseid teid.
Esimesi märke möödunud sajandi suursõdade jälgedest kohtasime nõukogude propaganda poolt kuulsaks mängitud Tehumardi lahingu mälestussamba jalamil. Sealt edasi Sõrve poole liikudes on mõjutusi üha enam näha ning tunda ka tänapäevani – teise maailmasõja eel ühest tihedamalt asustatud ja mitme tuhande elanikuga piirkonnast jäi sõja järel alles vaid mõnisada elanikku ning sõjakoleduste ehedaks tõestuseks on äsjane Päästeameti pressiteade, mille kohaselt lõppesid kümnepäevased demineerimistööd Saaremaal enam kui poolteise tuhande ohtlikku lõhkeainet sisaldanud lõhkekeha leidmisega.
Mari Orgusaar Salme koolis aastaid kehalise kasvatuse õpetajana töötanud Raul sõnas kooli ees uhkelt seistes ja kooli esimese direktorina tööd alustanud isa Arno Vinni nimelise pingi poole viidates, et koolist mõnekümne meetri kauguselt tavapäraste kaevamistööde käigus leitud eelviikingiaegsed laevad on kohalike seas toonud kaasa ka teadmatuse, et mida maailma mastaabis suurte avastustega pihta hakata ning kuidas see parimas mõttes enda kasuks tööle panna.
Reisil osalenud Küllo Jaanimägi sõnas Salme muinaslaeva stendilt lisainfot lugedes, et ta on koos abikaasaga aastaid Tiit Reiside välisreisidest osa võtnud ning Saaremaa reisi pakkumisega polnud teist mõtet kui ühineda. Küllo kiitis reisibürood nende põhjalike, hästi ette valmistatud ja hea giidiga reiside eest. Kui uurida järgmise reisi kohta, ei pidanud Küllo pikalt mõtlema – juba tänavu augustis ootab ees nädalane Rumeenia ringreis.
Mari Orgusaar Sõrve poolsaare alguses viis Raul reisiseltskonna kadakate vahelt mereranda, kus paepinnasel sai näha 430 miljoni aastaseid kivistisi ja juurde kuulda jutte, kuidas merest paistev kõrgendik on jäänuk 1980. aastal sinna kinni sõitnud laevast, mis ajapikku saanud paiga lahutamatuks osaks ning ajakirjanikuna oskas Raul rääkida, kuidas ta kaasaegsete metallipiraatidega koos laevavrakile sattus.
Suuremõisa kooli õpetaja Jaana Omann oli fossiilidest vaimustatud ja jõudis bussi tagasi viimasena. Ta ütles, et kui Palade loodushariduskeskuses on üksikud sellised asjad kapis, siis siin avaneb kõik täies ilus. Lapsed oleks kindlasti vaimustuses.
Märk omal vastutusel
Mööda rannikuteid põhja suunas liikudes saime bussituristidena osa 11 kilomeetri pikkusest Lõmala-Kaugatoma päranditeest, mis tänaste teeolude ja -tähistega harjunud liiklejatele üsna võõras vaatepilt – 50ndate stiilis kitsast kruusateed piiravad helkuritega plastiktorude asemel jässakad valgeks võõbatud betoonpostid ning liiklust reguleerivad ning võimalikest ohtudest annavad teada hoopis teise kuju, värvi ning ülesehitusega liiklusmärgid. Pasunaga liiklusmärki tõesti mujal ei kohta.
Raul kasutas taaskord head võimalust ja sidus ka selle teelõigu reisiseltskonna kodusaarega, sest päranditee rajamise taga on muuhulgas aastaid Transpordiametis töötanud hiidlane Hannes Vaidla.
Mari Orgusaar „Kohe näha, et vanad sõbrad!“ võinuks esimesel päeval Kuressaares liikudes hõigata mitmel korral, sest iga natukese aja tagant kohtas Raul reisuseltskonnaga liikudes mõnd tuttavat, keda siis omakorda oli asjakohane ka hiidlastele tutvustada, olgu selleks siis legendaarne raadiohääl Aare Laine või Saaremaa muuseumi juht Priit Kivi. Ja ega teine päev Kuressaarest väljaspoolgi erinev olnud – suur oli bussiseltskonna imestus, kui keset päranditeed liikudes keeras enne Möldri oja sillani jõudmist külavaheteelt bussi ette hallikas Volkswagen, mille roolis teadis Raul istuvat Hiiumaal sündinud Sulev Nõmmiku tütart Tiia-Mai Nõmmikut. Seda, et Raul siiski päris kõiki Saaremaa teedel vuravaid autosid ja nende roolis olevaid juhte ei tea, sai õnneks selgitada asjaoluga, et see kant Raulile eriti tuttav ning hiidlaste bussile vastu sõitnud Tiia-Mai on bussi aknast paistnud kõrvaltee ääres elava Rauli isa naaber.
Pärastlõunal pilve taha pugenud päike, suurenenud tuuleiilid ja sabistavad vihmapiisad olid piisavaks põhjuseks, et peale maadeavastaja admiral Bellinghauseni mälestusmärgi külastamist võtta suund Öseli mõistusekaotanud talurahva varjupaika. Tõsi on, et ega selle nimega asutust tänaseks enam pole ja seda nime ka liigtihti ei pruugita, kuid endise Pilguse psühhiaatriahaigla müüride vahele rajatud Pilguse hotell-residents pakkus külalistele lahkesti võimalust väike sooja tegev jook ammutada ning sättida plaane, et mõne tulevase Saaremaa reisi sisse jätta ka selle Lääne-Saaremaa väärikalt taastatud hotelli ja restorani külastamine.
Kihelkonnal võttis reisilisi vastu Riigikogu liige ja endine Saaremaa vallavanem Madis Kallas, kes ise samast kandist pärit ja meenutas, kuidas asula hiilgeaegadel moodustasid poole elanike arvust vene sõjaväelased, kes piiritsooni valvama olid toodud. Kallas tunnistas, et ääremaastumine ja selle vastu töötamine on tema südamemureks.
Mari Orgusaar Koolimajast kirikuni kulgeval teelõigul said pühapäevast jalutuskäiku teinud prouad ehmatuse osaliseks, et kas bussitäis hiidlasi on tõesti tulnud laulupeo aasta puhul nende lauluväljakule proovi tegema. Hiidlaste reisi tagamaid selgitades selgus põgusa jutuajamise lõpuks, et prouad tahavad Hiiumaad selle heas korras oleku ja iluduse eest kiita, üks kõnelejatest lubas sarnaselt igale varasemale aastale olla ka tänavusel kalurite päeval Rannapaargu nõlval kohal, sest tema abikaasa on Hiiu Kaluri ridades leiba teenimas.
Ekstra hiidlaste jaoks lahti jäetud kirikus imestas reisiseltskonnas olnud Agu Kohari, et nii huvitavate rõdudega kirikut tema enne näinud pole. Kirik ise on muide Saaremaa kõige kõrgem ehitis.
Reklaam. Lugemise jätkamiseks palun liigu edasi.
Kümne aasta eest Aasta küla aunimetuse pälvinud Leedri küla teedel risti-põiki pea kõikidest majapidamistest möödudes sai selgeks, et taolist sumbküla meie kodusaarelt leida pole. Omalaadse teedevõrgu, kiviaedade ning väljadega pikitud külastruktuur on isegi Saaremaal harukordne. Nagu külla sissesõites bussi astunud ja giidi rolli üle võtnud Jaanika Tiitson ütles, siis naljalt pole külas perekonda, kes poleks samas asukohas mitu järjestikust põlve elanud ning kelle eelnevat sugupuud poleks 300 aasta jagu teada.
Mari Orgusaar Leedri küla kaitsealused kiviaiad on tavapärasemast kõrgemad. Giidi sõnul on kõrgete kiviaedade rajamise põhjusena kaks versiooni – kui ametlik versioon räägib sellest, et sealkandis muud ei kasva kui kivid, siis mitteametliku versiooni kohaselt oli kõrget aeda vaja selleks, et kui tahad ka salamahti kuskile minna, siis ei pea kogu aeg roomama.
Enne järgmisesse sihtkohta edasi liikumist sai Kadakakoja siirupiemandate abil mekutada erinevate maitsenüanssidega siirupeid, mille põhiliseks koostisosaks Saaremaa kadakatest, veest ning suhkrust valmistatud tõmmis. Nagu järjekord väikese poekese taga näitas, siis hiidlastele sobisid kadakaemandate tooted hästi.
Enne pühapäevaõhtusele Triigi-Sõru parvlaevale jõudmist ootas veel ees viimane peatus Panga pangal, kuhu saarlastel komme äikesega koguneda, sest nad arvavad, et hiidlased nendest pilti teevad.
Mari Orgusaar Meie külaskäigu ajal ei suutnud küll liialt palju saarlasi eest leida – ju siis polnud sünged pilved äikese-eelsed ning võis oodata ilmaolude paranemist. See-eest oli parklas rohkesti Läti numbrimärkidega sõidukeid – ju nad tulid Hiiumaa poole kiigates paika panema oma järgmist reisi sihtpunkti.
Panga pangal hiidlasi tervitama tulnud ERRi korrespondent Margus Muld sõnas, et tal on Hiiumaaga omamoodi suhe juba enam kui pool sajandit puhtalt seetõttu, et tema Panga küla kodu köögi aknasse paistab Kõpu tuletorni valgusvihk ja selle plink oli ja on Margusel seni peas. Kõpu tuletorn paistis Pangale muide hästi ära ka ilma plinkimata. Margusel oli hiidlastele varutud ka kingitus, kuid ta hoiatas, et enne tasub mõelda, kui see endale võtta. Enamus ei mõelnud pikalt ja pani märgi „Mina olen saarlase söber“ kohe rinda.
Kohad, kuhu niisama ei satu
Sellisel reisil näeb kohti, mida ise ei leia. Kohtub inimestega, kellega muidu ei kohtuks ja kuuleb lugusid, mida igaüks ei tea. Kogu teine päev oli minu jaoks uus, rannad ja see liiva sõitnud laev, Leedri küla oli kui armas koht ja muidugi Rauli ood elust enesest.
Selline reis on hea, sest siis näevad hiidlased Kuressaarest kaugemale. Ja ega Kuressaareski ju näed uusi asju. Lossi taha polnud ei mina ega paljud teisedki sattunud. Tavaliselt käid üle silla, lossi ja tagasi. Kuressaare on piisavalt suur, huvitav ja ääretult ilus.
Mari Orgusaar
Tiit Reisid
