Küsimustele vastab Hiiumaa visiidil käinud IRLi esimees, kaitseminister Urmas Reinsalu.
Millal võiks Hiiumaa saada oma kaitseliidu maleva?
Hiiumaa kaitseliitlased teevad head tööd ja keskne on see, et meestel ja naistel, kes soovivad vabatahtlikku kaitsesse panustada, oleks head tingimused ja võimalused seda teha. Kindlasti on riigi ülesanne seda igakülgselt soodustada. Praegu on parlamendis menetlemisel uus kaitseliidu seadus, mis peaks uusi täiendavaid võimalusi ja soodustusi pakkuma. Näiteks relva omamiseks vajaliku tervisetõendi kompenseerimine riigi poolt, aga ka, et sotsiaalkaitse oleks kaitseliitlastele väljaõppe käigus võimalike vigastuste korral igati tagatud. Organisatsioonilised küsimused, kuidas on Lääne maleva ja Hiiu malevkonna suhted, on kaitseliidu valikute otsustada, aga ma olen kindel, et need tehakse lähtudes sellest, et Hiiumaa kaitseliitlastel oleks head väljavaated organisatsiooni panustada.
Kuidas kaitseb Eesti riik näiteks Hiiumaad võimaliku rünnaku korral?
Meil on olemas sõjalised kavad, kuidas kogu Eesti riiki sh Hiiumaad kaitsta. Meil on olemas iseseisev kaitsevõime, mida me arendame, et vastase võimaliku sõjalise ootamatu rünnaku korral vastupanu osutada. Üks osa sellest on meie saarte ja rannajoone kaitse. Siin on oma roll ka kaitseliidu kaudu tehtaval maakaitsel. Loomulikult on olemas võimed, mida Eesti kaitsevägi ise omab ja on olemas meie sõjaliste liitlaste võimed, millele me ohu korral saame toetuda.
Nii et piirivalvelaevade äraandmise ja teenistusse jäävate laevade arvu vähenemise pärast ei pea muretsema?
Eestil on olemas merevägi, mis peab omama miinisõja võimekust, nii miinide veeskamise kui tõrjesuutlikkust, et hoida meie veeteed sõja korral vabad. Selle väeliigi areng jätkub ja lisaks sellele hakkame tegelema riigikaitseliste sundkoormatistega, et ka tsiviilkasutuses olevaid aluseid ehk laevu kasutada sõjaolukorras riigikaitselisteks ülesanneteks. Need küsimused on keerulised ja eeldavad täpsemat õiguslikku regulatsiooni, aga ka see on teema, sest meie põhimõte on laiapõhjaline riigikaitse. Riiki ei kaitse sõjalise ohu olukorras mitte üksnes kaitsevägi, vaid kõik ressursid, mis kasutuses on, peavad teenima seda eesmärki.
Milline on Teie hinnangul IRLi positsioon Hiiumaal?
Väga hea. IRLi poliitika, mida meie inimesed ajavad, on ratsionaalne, põhineb tegeliku tulemuse saavutamisel. See lähtub meie erakonna laiemast visioonist, et Eesti inimeste jõukus kasvaks, et lapsi sünniks. Mul on eriti hea meel näha, kuidas Georg Linkovi juhtimisel on Kärdla linnas käivitatud olulisis arenguprojekte. Tahaksin öelda, et tänase päeva seisuga on minu arusaam, et IRL läheb välja kõigis Hiiumaa omavalitsustes nimekirjaga ja need hiidlased, kes teevad oma valiku IRLi kasuks, teevad hea valiku ega pea pettuma.
Kriitikud ütlevad, et Linkov on tubli, aga riskib liiga. Näiteks Kärdla sadama arendus, mis linna jaoks küllalt kulukaks, kipub linna kõik muud arengud kaugele tulevikku lükkama.
Georg Linkov ja linna rahanduskomisjoni juht andsid mulle ülevaate linna rahalisest seisust ja linna eelarve jääb seaduses ette nähtud võlakoormuse piiresse. See on kaalutletud poliitika, mille lähtekoht on see, et üks omavalitsus, ja Kärdlal on väga suur kaal, kahtlemata ka erikaal Hiiumaa arengus, peab olema valmis panustama majanduse arengusse. Läbi majandusarengu tekib jõukus, inimesed saavad tööd ja parandada oma elujärge. Hiiumaa sadam on otsustava kaaluga selles valguses. Mul oli suur huvi kuulata, kuidas linnapea kavandab edasisi samme järgnevate erainvesteeringute soodustamiseks johtuvalt Hiiumaa sadama avamisest. Ta mõtted liiguvad juba spaaprojekti suunas, mida erainvestorid tuleks arendama. Arvan, et on palju täiendavaid projekte ja võimalusi, mida läbi täiendavate transpordikoridoride, turistide, majanduse ja teenuste elavdamise on võimalik luua. Olen kindel, et Hiiumaa sadam hakkab raha sisse tooma nii Kärdlale kui saare teistele omavalitsustele, mitte vastupidi. Paljud omavalitsused võitlesid nende investeeringute eest. Kärdla tegi taotluse, mis oli objektiivselt nii põhjendatud, et konkurentsis võitis ja see on suur konkurentsiedu Kärdlale. Arvan, et seda projekti ei tehta kindlasti teiste arvelt, vaid see aitab kaasa tõmmata teisi eraalgatusi selleks, et Kärdlas oleks inimestel rohkem töökohti.
Minister Seeder käis välja mõtte, et igasse maakonda võiks tuua mõne riigiasutuse. Millist Teie Hiiumaale pakuksite?
Mina kaitseministrina juba tegutsen selles suunas, et meie väljaõppekeskus viia Tallinnast riigi erinevatesse kohtadesse, nii Ämarisse kui Viru pataljoni. Siseminister on algatanud sisekaitseakadeemia viimise Ida-Virumaale. Meil on varasemast kogemus nii riigikohtu kui haridusministeeriumi viimisest Tartusse. Lähtekoht on selline, et Eesti on elamisväärne koht ja Eesti ei võrdu Tallinnaga. Peab olema võimalik elada ja ennast teostada ka teistes kohtades. Kriitikud ütlevad, et aga maapiirkondades ei ole piisavalt n-ö inimressurssi. Ma vaidlen neile vastu, sest ma arvan, et inimesed, kes elavad Hiiumaal ja käivad riigiametis tööl, lähevad ju Tallinnasse nädala algul ja tulevad reedel tagasi. Hea näide on Hiiumaa praegune maavanem, kes aastaid töötas sotsiaalministeeriumis. Seetõttu arvan, et algatusega tuua maapiirkondadesse riigiasutusi peame ka Hiiumaad silmas pidama ja loodan, et ka hiidlased ise pakuvad välja häid mõtteid. Arvan, et asutused, mis ei eelda pidevat füüsilist liikumist mandri ja saare vahet ning põhinevad andmetöötlusel ja internetil võiksid vabalt olla Hiiumaal.
Üks ministeeriumiametnik ütles, et rahvakogule pole mõtet aega kulutada kuna tegemist on “lumpenile mõeldud auru väljalaskmise kohaga”: Milline on Teie seisukoht?
Minu sõnum on küll selline, et oleme väike rahvas ja peame suhtuma üksteisesse nii suure lugupidamisega, et ideid ja algatusi, aga ka täiendavaid võimalusi uusi mõistlikke ideid läbi töötada ja ellu viia ei tohi mingi juhul alavääristada. Peame neist ideedest ühisel jõul võtma parima osa. Presidendi algatus on hea idee ja IRL kindlasti panustab sellesse omalt poolt ja kindlasti me arutame neid ettepanekuid oma liikmetega. Probleem on väga tõsine ja seda tuleb mõistlikul moel lahendada ehk tegelikult inimesed tahavad, et meie ühine riik oleks läbipaistev, et me saame aru, kuidas otsustatakse, kuidas otsused kujunevad ja et need kujunevad just nimelt avalikes huvides, mitte kellegi erahuvides. See on väga aus ja õige mõte, mida ühisel nõul tuleb püüda ellu viia. Sama tähtis on ka see, et poliitikud omavahel ei seaks eesmärgiks vastastikust omavahelist kisklemist võimu pärast. See Eesti asi, mida me ajame, on ühine Eesti asi, on erinevad arusaamad, aga ühisosa peab olema suurem. Rahvakogu lehelt leitutest meeldib mulle mõte kaotada riigikogu valimistel üleriigilised nimekirjad. Arvan, et just väga tugeva identiteediga maapiirkondade jaoks on suur väärtus, et valimispiirkonnas antud hääl ei läheks üleriigilisse nimekirja, vaid neil oleks oma vahetu esindaja parlamendis, mitte keegi, kes on saanud oma koha mingite parteiliste nimekirjade alusel. Teine mõte, mida võiks arutada, on perevalimised, kus valijate hääl oleks seotud laste arvuga. See on laiem küsimus sellest, kuidas me rahvana kestma jääme ja kuidas Eestis oleks eestlastel rohkem tööd ning rohkem lapsi sünniks.
Mida arvate Rahvakogus välja käidud mõttest teha valimisnimekirjad triibuliseks: mees, naine, mees, naine, et tuua poliitikasse rohkem naisi?
Ma näen, et naisi peaks poliitikas rohkem olema ja meie erakonna naised pakuvad ka ise lahendusi välja, kuidas seda paremini saavutada. Ma ei näe selles midagi imelikku, kui naised söakalt seisavad oma koha ja positsiooni eest ning arvan, et naiselikku tasakaalu on ka neis olukordades kui poliitikas on skandaalid ja pahandused – see on tegelikult üks oluline ressurss, et nendes asjades lahendusi leida. Naiselik elukogemus, aga ka arusaamine, mis on õige, on oluline väärtus ka poliitikas usalduse loomiseks.
Kuidas tuleks Teie meelest Eesti erakondi rahastada, et vältida rahastamisskandaale ja poliitikute, poliitiliste
otsuste ostetavust-müüdavust?
Läbipaistvus – see tähendab, et inimesed saavad aru, kuidas poliitikas otsuseid kujundatakse ja kuidas liigub raha, mida poliitikas kasutatakse. Arvan, et oleme mitu õiget sammu astunud, aga kui see pole piisavalt läbipaistev ühiskonna jaoks, tuleb neid samme veel astuda. Esiteks on erakondade rahastamise järelevalve komisjon moodustatud. Oleks naiivne arvata, et kui järelevalvesüsteem täiesti puudus, siis neid probleeme, mis nüüd esile kerkinud, tollal polnud. Kui politsei oli kehval tasemel, siis paljudel juhtudel neid isegi ei fikseeritud. Nii et kõigepealt järelevalveorgani tõhustamine, teiseks arvan, et poliitika usaldusväärsust kasvatab ka valimiskampaaniatele ülempiiri seadmine. Kui osaliselt kaob nõudlus selle raha järgi, peaks see ka neid probleeme leevendama. Soomest on niisugune mõte, et valimiskuludele, mis on seotud riigi valijaskonna arvuga ja teatud koefitsiendiga, kehtestatakse ülempiir. Selles suunas võiksime liikuda. Probleemid erakondade ja nende rahastamise ümber on demokraatias universaalsed kuna ollakse konkurentsikeskkonnas. Parteid konkureerivad omavahel ja püüavad saada paremat tulemust. See on selles mõttes niisugune mänguline element, aga väga tähtis on, et mängureeglid oleks võrdsed. Mulle tuleb ikka meelde, kui 2011. aastal kulutati riigikogu valimiste kampaanias kokku 6 miljonit eurot. Kui meil mängureegleid üldse ei ole, siis näiteks seesama Savisaare juhtum 3 miljoni euro küsimise kohta. See oleks tähendanud, et tervelt 50 protsenti kõigi erakondade valimisreklaami mahust oleks tulnud n-ö mängureeglite väliselt mängu. Kas see muudab mängu tulemust? Loomulikult muudab. Kui kellegi on n-ö doping, mille maht on pool kogu kampaania mahust, kaasnevad sellega ka julgeolekuohud. Rohkem läbipaistvust ja mitte deklaratiivset, ka järelevalve peab olema paigas ja survet raha järgi tuleb püüda piirata. Olen ise ühe ettepaneku autor, mis riigikogus ka läbi läks – keelata aktiivse valimiskampaania ajal välireklaam. Küll oli selle üle sõimamist – kõik kritiseerisid ja ütlesid, et info jääb valijatele edastamata. Minu vastus oli – Mis oli see oluline info neil plakatitel? Ma arvan, et see piirang oli mõistlik.
Küsis HARDA ROOSNA
