Viiendad provintsiteatripäevad Lümanda kultuurimajas olid hämmastavalt Saaremaa-kesksed. Maakond oli suutnud välja tulla paljude eriilmeliste näitemängudega, millest koguni kolm said ekstra ära märgitud. Konkurentsi pakkusid vaid naabrid – hiidlased.
Saaremaa Grand Prix võitnud Salme Vallateatri “Majakavahi tüdrukud” oli tõeliselt hea valik, samas ei jaksa vähemalt mina enam üllatuda. Pigem taas ja taas rõõmustada. Ses tükis oli niipalju erinevaid tahke, samastumisvõimalusi, situatsioonide äratundmisi, suhete keerdkäike, samas ka omavahelist lihtsat mõistmist. Võib ju mõelda, et mis seal ikka, tulevad kolm õde kokku, arutavad pärandi üle… Mis seal nii väga on. Aga on. Pikemalt ma tegelikult rääkida ei tahakski, sest esietendus on neil alles ees – 25. mail kell 20 Salme kultuurimajas. Tulge ja vaadake.
Ja kui päris aus olla, siis ka naabrite, hiidlaste üle ei jaksanud väga üllatuda – nad lihtsalt ongi head. “Palukesi mitmest sekist” pakkus assortiid Eesti näitekirjanduse klassikast, suurepäraseid rolle, millest üks jäi kohe eriti žüriile silma: Helve-Esta Sillamaa, kes pälvis ka parima naisosatäitja tiitli. Ta kehastas kavalat leskeite, kes tegi kõik selleks, et oma lapsukesele head tööotsa välja kaubelda ning samas üritas jalga (just nimelt jalga) peale saada laialipillatud rahale. Ehe näide sellest, mida kõike võib saada, kui teine inimene on piisavalt hea ja kannatlik. Aga lõpuks ütleb ka kõige suurem kannatus üles ning ainus viis tüütajast lahti saada on lubada talle kõike, mis iganes küsijale pähe tuleb. Peaasi, et saaks lahti. Suurepärane rollisooritus suurepärases mosaiigis.
Sest ega laureaaditiitel tulnud asjata… Lugu oli mõnusalt kokku pandud, lustiga mängitud ning suutis publiku võtta kahe käe vahele ning anda talle kamaluga nalja, veidi traagikat, aga peamiselt – elu ennast. Kogu eheduses.
Üllatused
Kui esimesed kaks ei suutnud oma headusega üllatada, siis tegid seda teised laureaadid – Nasva ja Tornimäe näiteringid. Tornimäe lavalugu “Meeletu” etendus õhtul hilja – Jaan Tätte lugu kogu oma headuses. Vähemalt mul oli väga lihtne kujutada Jaani ennast ette – Meelis Pärna osatäitmises. Ei teagi miks. Võib-olla see rahu iseendaga, stoilisus, teatav flegmaatilisus. Sest öeldagu mida tahes – see tükk on väga Jaan Tätte enda nägu. Arvatavasti Meelis Pärn mängiski selle peale. Minu jaoks oli ta kohe kindlasti üks suuremaid üllatajaid nagu ka lugu ise. Eraldi tooksin veel välja näitleja, kes kehastas päris mitmeid rolle, sealhulgas Vorsti-Jürit.
Valve Heiberg lavastas Nasva näiteringiga Albert Uustulndi ehk saaremaist klassikat. Ka see tükk ei vedanud alt, sest algmaterjal oli tugev ja näitlejad tegid korralikult oma töö ära. Võib-olla isegi liigagi korralikult – kõrvalosas Urmas Lehtsalu pälvis lausa žürii eripreemia. Lugu ise oli vahva, saaremaine, täis rannarahva muresid ja saarlaste suhet selle suure sinise tujuka vesise väljaga – mere ja ookeaniga.
Kui midagi saarlaste tükkidest veel ära mainida, siis Taritu paistis silma ja ka Kihelkonna. Huvitava lahenduse lavaloole tegi ka Kärla rahvas – ei oska öelda, kas dramaturgiliselt mängis väga välja, aga idee ise on lahe. Muidugi nõudnuks selline lahendus rohkem dekoratsioone, ehk rohkem mõtlemist, kuidas lahendada see, et emotsioone saaks näost lugeda jms.