Kaheksa aastat tagasi, 27. märtsil 2013 pühitsesime priiuse põlistumise päeva. Just sel päeval sai nüüdne, teine Eesti aeg ühe päeva võrra pikemaks esimesest Eesti ajast. Kandsime toona rinnas märki arvuga 7890. Just nii palju päevi oli kestnud esimene iseseisvusaeg, mille esimeseks päevaks lugesime 24. veebruari 1918, mille teiseks päevaks lugesime 11. novembri 1918 (keiserliku Saksamaa okupatsiooni kokkuvarisemine) ja mille viimaseks päevaks lugesime 16. juuni 1940 (17. juunil algas Nõukogude Liidu okupatsioon).
Pikaleveninud N Liidu ülemvõimu (mille vahele mahtus ka lühem Natsi-Saksa okupatsioon) viimane päev oli 19. august 1991. 20. august 1991 oli juba uue Eesti aja esimene päev. Kõikide okupatsioonide all elatud Eesti Vabariigi päevade koguarv on – 18 950. Kui loeme 20. augusti 1991 esimeseks uue vabaduse päevaks – ehkki vastav haamrilöök Toompeal kõlas üsna päeva lõpus – , siis 30. novembril 2021 saab meie riigi kõikide vabaduspäevade koguarv ühe võrra suuremaks sõltlaspäevade (prof. Rein Taagepera kõnepruuk) koguarvust.
Kaheksa aastat tagasi ristis Toomas Kiho 27. märtsi 2013 priiuse põlistumise päevaks. Rääkisime tol korral sellest päevast ka kui vabaduse rekordi päevast. Kuidas aga nimetada saabuvat 30. novembrit? Kuidas kõnetada hetke ajateljel, mil oleme riigirahvana vabad olnud kauem, kui olime võõrriikide kanna all? Kutsume Eesti rahvast üles seda päeva väärikalt meeles pidama. Kutsume üles sellele päevale ka kõlava nime andma.
Eesti Lipu selts
Eesti Muinsuskaitse selts
Jaan Poska fond
Jaan Tõnissoni selts
Kindral Johan Laidoneri selts
Konstantin Pätsi muuseum
